IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Oktoober 2008 

Riigijuhtimise valust

Ken-Marti Vaher

Pereelu majandamisel ütleb terve mõistus, et rasketel aegadel tuleb teha valusaid otsuseid ja tõmmata kulutusi koomale, sest head ajad muidu ei saabugi või tulevad liiga hilja. Headel aegadel peab aga hoiduma laristamisest.

Sama kehtib üldiselt ka riigi puhul. 2005.-2006. aasta koalitsiooni ühepäevaotsused ja tegevusetus majanduse elavdamisel ning hariduse väärtustamisel annavad nüüd valusalt tunda.

2006. aasta detsembris, vähem kui kolm kuud enne viimaseid Riigikogu valimisi langetati lähiaja üks vääramaid otsuseid - Keskerakonna ja Reformierakonna häältega osteti tagasi Eesti Raudtee. Olen nõus väitega, et kui 2,5 miljardit maksumaksja raha ei oleks läinud raudtee tagasiostmisele, siis oleks see niikuinii lihtsalt ära kulutatud. Kuid toona oleks võinud teha ka nii, nagu 13 vastu hääletanud IRLi saadikut soovitasid - jätta tagasi ostmata raudtee, mille väärtus on nüüd kordades väiksem. Kaks ja pool miljardit oli 2008. aasta septembri eelarvevaidlustes väga suur raha.

Eesti Raudtee tagasiost on musternäide sellest valust riigijuhtimises, mis üsna tihti tabab poliitikuid kahvlina - kas otsustada lähtuvalt kasust riigile või kasust erakonnale. Tegemata jäetud või vale otsuse kahjulikkus jõuab avalikkusele ja valijatele kohale pigem koos kriisiga. Ka haldusreformi läbikukutamine aastal 2001 oli ühele erakonnale kasulik, kuid riigile ränk viga. Tavakodanik saab alles praegu aru, et üle 220 omavalitsuse käib väiksele riigile üle jõu. Ja selle peab ta ise maksumaksjana ilma oodatud teenust saamata kinni maksma.

Riigijuhtimise valu peegeldub hästi vastu ka kriiside lahendamises. Valitsustes on olnud kombeks panna peaministri juhtimisel järgmise aasta eelarve kokku hiljemalt augustiks, kuid sellel aastal oli teisiti. Majanduslangusest arusaamine võttis aega. Sisuliselt alles septembri teisest nädalast alanud eelarvevaidlused päädisid „hambad-ristis" eelarvega, mis pole kaugeltki tasakaalus. Ja mitte sellepärast, et tasakaalu sooviti vaid paberil, vaid põhjusel, et hoiduti tegelikest ja poliitiliselt valusatest otsustest.

Kardan, et kuus kuud pärast 2009. aasta riigieelarve vastuvõtmist on valitsus sunnitud algatama järjekordse negatiivse lisaeelarve. Sest järgmiseks aastaks ennustatud 2,5% majanduskasvu asemel on pigem tunda üleilmse kriisi süvenemist, millest Eesti õbluke majandus kuidagi mõjutamata ei jää.

On selge, et tõsiseid muudatusi tegemata ja sellise stiiliga järgmisel aastal riigieelarvet enam kokku ei pane. Kahjuks langeb eelarve kokkupanemine ka kahtede valimiste vahelisse aega, mis kahandab veelgi tõsiseltvõetavate otsuste väljavaateid. Kui piisavalt varakult ei alga 2010. aasta riigieelarve poliitiline ettevalmistamine, siis oleme järgmise aasta septembris veel raskemates vaidlustes kui sel aastal. Kuid see ei ole öeldud pessimismist, vaid kiirest vajadusest julgete otsuste järele.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing