IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - September 2008 

Gruusia õppetunnid

Venemaa agressioon Gruusia vastu on mitte ainult Venemaa naaberriikides, vaid maailmas laiemalt tõstatanud küsimuse: kes on järgmine?

Selles valguses võime vaid ette kujutada, kuidas tunneksime end praegu, kui me poleks endale avanenud võimalust maksimaalselt kasutanud ega pürginud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Euroopa Liidu ja NATO liikmena lasub meil aga eriline vastutus. Me ei saa rahulduda oma näilise julgeolekuga NATO vihmavarju kaitse all ning tunda rõõmu selle üle, et Venemaa kõigile nähtavaks saanud agressiivsus on NATO pannud Balti riikide julgeoleku tagamisega konkreetselt tegelema. Meie kohus on üheltpoolt oma julgeoleku eest hoolitsedes tegutseda samas rahvusvahelisel areenil selle nimel, et niisuguseid konflikte Euroopas enam ei toimuks. Selleks tuleb Kremli agressioon ühemõtteliselt hukka mõista ning astuda samme, mis teeksid agressorile selgeks, et selline käitumine ei tasu end kokkuvõttes ära.

Kremlit ei saa usaldada.
See omakorda eeldab konflikti tagamaade ja sellest tulenevate õppetundide teadvustamist. Fakt on paraku see, et paljuski Gruusia omaaegse valitsuse vigade tõttu õnnestus Venemaal juba 1990. aastate alguses Gruusiast sisuliselt eraldada mitu tema piirkonda, kasutades neid hiljem pingete kruvimiseks ning Gruusia survestamiseks. Selle olukorra teke sai võimalikuks kergekäeliselt alla kirjutatud lepingute tõttu Venemaaga, millega Venemaa sai „rahu tagajaks" piirkonnas. See kergeusklikkus läks Gruusiale kalliks maksma. Siit ka esimene õppetund: Kremlit ei saa usaldada.
Teiseks konflikti põhjuseks on kahtlemata olnud Lääne kergeusklikkus ning naiivsus. Pole mingit kahtlust, et kui konfliktitsoonis oleks kas või Vene rahuvalvajate kõrval olnud Euroopa rahuvalvejõud, oleks konflikt jäänud olemata. Gruusia poolt Lõuna-Osseetias alustatud sõjalise operatsiooni põhjuseks oli ju nädala kestnud Gruusia külade massiivne tulistamine Lõuna-Osseetia separatistide poolt, mida Vene rahuvalvajad enda kinnitusel „ei suutnud" takistada. Euroopa õigeaegne ja otsustav sekkumine oleks siin võinud olukorda muuta. Euroopa ei suutnud tõhusalt reageerida ka Kremli varasematele provokatsioonidele, eriti Vene õhujõudude tegevusele. Moskva tegevusele läbi sõrmede vaadates loodeti kahtlematult säilitada rahu, tulemuseks oli aga sõda. Siit teine õppetund: Euroopa peab oma põhimõtete eest seisma - ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikkuses. Vastamist vajab kindlasti ka küsimus, miks pole Venemaal vähemalt seni õnnestunud Gruusias oma eesmärke saavutada. Sest on ju selge, et Venemaa eesmärgiks polnud mitte Lõuna-Osseetia või Abhaasia „iseseisvumine", vaid Gruusia presidendi ja valitsuse kukutamine ning Gruusia tagasitoomine Venemaa mõjusfääri. See jäi toimumata peamiselt nelja faktori tulemusel. Esiteks säilitas Gruusia armee saadud löökidele vaatamata nii struktuuri kui võitlusvõime. Tbilisi ründamine oleks selles olukorras kujunenud küllaltki keeruliseks ettevõtmiseks.

Lääs ärkas.
Teiseks pidas Gruusia majandus Venemaa rünnakule vastu. Valitsus säilitas rahu ega asunud administratiivselt laamendama. Turumajandus töötas seetõttu rahulikult edasi, inflatsioon ei viskunud taevasse ning Gruusia lari kurss dollari suhtes jäi muutumatuks. Kolmandaks hakkas
Gruusias tööle demokraatia - opositsioon asus raskes olukorras toetama valitsust ning rahvas avaldas võimsatel meeleavaldustel oma praegusele juhtkonnale ühemõttelist toetust. Seetõttu ei õnnestunud Venemaal Gruusias leida kedagi, keda panna „Kuusineni" valitsust juhtima ning
võimupööre jäi ära. Neljandaks õnnestus Gruusial esimeste päevade kaose järel pöörata enda kasuks infosõda maailmas. Nende tegurite koosmõjul ärkas Lääs tegevusele ning asus Gruusiat toetama, sundides Venemaad sõjategevust lõpetama. Kuigi oht Gruusiale pole veel sugugi möödas, ollakse praeguseks siiski jõutud tunduvalt rahulikumasse vette kui mõned nädalad tagasi. Eesti ülesandeks antud olukorras on Euroopas Vene agressiooni vastu saavutatud ühtsust hoida ning toetada. Meie arvamusel on Euroopas praeguseks rohkem kaalu kui varem. Kui veel mõni aeg tagasi loeti Eesti hoiatusi Kremli kasvava agressiivsuse kohta ülepingutatuks, siis nüüd on paljud pidanud tunnistama, et paraku oli meil õigus. Maailmas tegutsemise kõrval ei tohi me loomulikult koduseid probleeme unustada. Eriti konkreetselt seisavad Gruusia õppetunnid meie ees 2009. aasta eelarvet koostades. On selge, et see tuleb viia tasakaalu. Seda ei saa aga teha riigi julgeolekut ohustades ega tulevikku ohtu seades. Kaitsekulude kasv, kulutused sisejulgeolekule, hariduse kui Eesti tuleviku võtme prioriteediks seadmine, Eesti ühtlase arengu tagamine - need on põhimõtted, millest 2009. aasta eelarves ei saa loobuda.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing