IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - September 2008 

Rahva kaitsetahtest

Tarmo Kõuts

Eesti rahvas on viimase sajandi jooksul teinud kaks korda oma valiku elada vaba rahvana vabal maal.
Mitte kellelgi ei ole õigust seda meile keelata, küll aga leiduks vast neid, kes näeksid hea meelega meid jätkuvalt suure impeeriumi ääremaal, hääbuva kultuuri ja keelega väikerahvana.
Eesti rahvas on soovi iseseisvalt oma elu korraldada kirjutanud ka põhiseadusesse, on ehitanud läänelike põhimõtete järgi üles riigi ja majanduse ning on selle kõigega suurepäraselt toime tulnud. Vaatamata 50-aastase okupatsiooni süngele pärandile ning kaotatud aja- ja inimressursile.
Rahva soovi elada vaba ja iseseisvana saaks väärata vaid tugeva välissurve mõjul - kas poliitilise, majandusliku või sõjalise sekkumisega. Nii poliitilist kui majanduslikku survet oleme tunnetanud kogu omariikluse perioodi kestel, tunnetame praegugi. Ka sõjalist survet oleme tundma õppinud ja seda kohe pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist, mil Nõukogude Venemaa püüdis noore riigi tääkide abil verre uputada. Aga see ei õnnestunud. Ei õnnestunud peamiselt seetõttu, et eesti rahvas in corpore astus oma iseseisvuse eest välja - koolipoisist vanataadini. Rahva kaitsetahe ja vabaduspüüe osutusid tugevamaks kui agressori relvad ja sõdurid.

Rahva ühine pingutus.
Nagu näitavad Gruusia sündmused, suudab ülekaalukale agressorile vastu seista vaid kogu rahva hästi organiseeritud ja juhitud pingutus. Esiteks on sel arvestatav heidutav mõju agressorile, teiseks väljendub selles moraalne üleolek vastasest ja - mis eriti tähtis - sõnum ülejäänud läänemaailmale.
Möödunud aasta aprillist alates oleme teravalt kogenud, et meie igapäevast turvatunnet ja juba sissejuurdunud elustandardit on üpris kerge häirida, kui mitte öelda - ohustada.
Ei ole suurt vahet, kas midagi juhtub siinsamas Tõnismäel või kusagil eemal - Iraagis, Afganistanis, Gruusias. Globaliseerunud maailmas mõjutab meid iga sündmus, olgu kaudselt või otse. Me ei saa öelda, et see, mis juhtus ning juhtub Gruusias, meid ei puuduta. Puudutab küll. Tahes-tahtmata toob alateadvus esile rahutustunde - kas midagi sellist võiks juhtuda ka meiega siin, NATO ja Euroopa Liidu turvatud väikeses Eestis.
Gruusia sündmustest tuleb teha väga tõsiseid järeldusi. Alates küsimusest, kuidas sai poliitiline vastasseis nii kiirelt ja lihtsalt üle hüpata sõjaliseks kriisiks, ning lõpetades küsimusega, miks osutusid Gruusia sõjalised pingutused niivõrd ebapiisavateks. Millised oleksid olnud Gruusia riigi ja rahva eeldused seda sõda vältida või siis vähemalt välja võidelda võrdsed eeltingimused rahu üle läbi rääkimiseks.
On selge, et mida tugevam on ühiskond, seda tugevam on riik. Raha eest (kui seda on väga palju) on küll võimalik sisse osta moodsat relvastust, koolitada sõjaväelasi, kuid ülekaaluka agressori vastu on seda siiski ebapiisavalt.
Ühe-kahe brigaadi suuruse sõjalise võimekusega ei saa rääkida küllaldasest sõjalisest heidutusest potentsiaalsele agressorile. Seetõttu on ilmselge, et meie turvatunde tagame kõigepealt ise, iga meie riigi kodaniku panuse maksimaalse rakendamisega.

Iseseisev kaitsevõime.
Loodan, et praeguseks on möödanikku jäänud mõttetu vastasseis ja vaidlused selle üle, millist riigikaitsesüsteemi vajab praegu Eesti. Just praegu, mitte 10 või 20 aasta pärast.
Viimaste aastate sündmused on meile meelde tuletanud vanasõna, et hädasolijat aitab kõigepealt ta ise, alles seejärel sõbrad ja liitlased. NATO terminoloogia järgi nn iseseisev kaitsevõime peab olema küllaldane selleks, et iga röövel meie õuele kanavargile ei tuleks.
Siin seisamegi küsimuse ees: milline peaks olema küllaldane heidutus väikese Eesti potentsiaalsele agressorile? Ja milline peaks olema ühiskonna kollektiivne pingutus selleks? Milline peaks olema iga ühiskonnaliikme panus turvalisuse tagamisse Eesti vabariigis?
Selge on, et me ise oleme oma õnne või ebaõnne sepad. Niikaua kuni kehtib mentaliteet, et see, mis mujal toimub, mind ei puuduta, on raske endale turvalist elukeskkonda luua.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing