IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - August 2008 

Eelarve sõltub prioriteetidest

Riigieelarve kokkupanek pole kunagi olnud lihtne poliitiline ülesanne. Selle teeb veelgi keerulisemaks Eesti mitmeparteiline süsteem, kus koalitsioonid koosnevad tihti enam kui kahest partnerist ja eelarve-prioriteetide seadmine võtab alati aega - iseäranis, kui majanduses on lühikeses perspektiivis olud veidi ebaselged.

Lubadus NATOle.
Iga valitsuserakond ja -minister vastutab nii oma valitsusala eest kui ka laiemas mõttes nende poliitikate elluviimise eest, mis erakonnad valimistel rahva mandaadiga Riigikokku ja valitsusse tõid.
Sõjalise riigikaitse eelarvet eristab teistest poliitikatest see, et eelarve maht on osa Eesti riigi lubadustest NATO-le, mille liikmelisus on meie jaoks oluline julgeolekutagatis. Osalemine maailma võimsaimas sõjalis-poliitilises organisatsioonis eeldab, et iga osalisriik panustab ühise julgeoleku tagamisse.

Kahe protsendi küsimus.
2001. aasta jaanuaris vastu võetud "Julgeolekupoliitika alused" sätestas, et Eesti julgeolekupoliitiliste eesmärkide elluviimiseks kavatseb Riigikogu tõsta kaitsekulutusi aastaks 2002 2%-ni SKP-st.
Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 protokolliline otsus kõlas: "Eesti Vabariigi NATO-ga liitumise tingimuste üle läbirääkimiste pidamiseks ... lähtuda ... Vabariigi Valitsuse poliitilisest seisukohast, et Eesti eraldab ka tulevikus riigikaitsele 2% sisemajanduse koguproduktist." Sealtpeale on sõjalise riigikaitse kulutuste tõstmine 2%-ni SKPst olnud osaks meie aktiivsest välis- ja julgeolekupoliitikast. Sõjaline riigikaitse on üks väheseid poliitikavaldkondi, kus ka Eestis on õnnestunud siiani olulisi otsuseid enam-vähem konsensuslikult teha ja ma ei näe, et Eestis oleks ühtegi tõsiseltvõetavat poliitikut, kes sooviks enda lipukirjaks võtta sõjalise riigikaitse arendamisest loobumise. Kuivõrd Eesti poliitilises peavoolus tähendaks selline seisukoht kahtlemata marginaliseerumist, siis muutub 2%-teemaline arutelu selle vastaste retoorilises kõnepruugis aruteluks, mille eesmärk on 2%-ni jõudmist maksimaalselt venitada või edasi lükata.
Sõjalise riigikaitse kulutuste määr ei ole abstraktne küsimus, mis on meie mure vaid liitlaskohustuste täitmise debatis. Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe ühistöös on valmimas järgmine, 10-aastane arengukava, mis peaks üsna pikaks ajaks fikseerima Eesti riigikaitsele vajalike sõjaliste võimete soovitava lõppseisundi ning paika panema nende eesmärkide täitmiseks vajalikud ressursid.

Prioriteetide seadmine.
Järeleandmised sõjalise riigikaitse rahastamises tähendaksid oluliste investeeringute mahakriipsutamist juba järgmisel aastal - alates Ämari lennujaamast lõpetades väljaõppekeskuste arendamisega. See tähendaks järeleandmisi relvastusplatvormides ja halvaks mitme põhimõttelise otsuse õigeaegse langetamise - näiteks meie õhuruumi tulevase õhuturbe lahenduse valiku osas.
Eelisarendamist ootab Kaitseliit, uuendamist vajab missioonisõdurite sotsiaalsete tagatiste poliitika. Lisaks on Kaitseväe tänastes värba-mistulemustes oluline roll viletsatel palgatingimustel.

Selgus lähinädalail.
(Eelarve)poliitikat tehakse piiratud ressursi tingimustes. Seega on prioriteetide seadmine eelkõige poliitiliste valikute küsimus.
Lähinädalad näitavad, kas valitsuserakondade tipp-poliitikud on valmis prioriteetide seadmisel tegema järeleandmisi selle nimel, et Eesti riigi jätkusuutlikkuse ja kestmise seisukohast olulised valdkonnad saaksid selle minimaalse tähelepanu, ilma milleta võtame endale rohkem riske, kui meile lubatud on.
Madala maksukoormusega riigis ei saa neid prioriteete olla üle kolme-nelja. Kui uskuda, et meie kohuseks on oma riik järgmisele põlvele üle anda erinevate kohalike ja globaalsete riskide vastu paremini kaitstuna, võimaldades eestlastel õnnelike ja konkurentsivõimelistena rinda pista ükskõik kellega maailmas, siis hakkavad need valikud vaikselt materialiseeruma.
Ees on rasked valikud. Õigete valikute üle tunneme aastate pärast rõõmu, aga valede valikute hind võib osutuda talumatult kalliks.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing