IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - August 2008 

Põhimõtted jäävad

Käesoleva aasta suvel ja sügisel tähistab Eesti kahekümne
aasta möödumist mitme poliitilise erakonna või liikumise sünnist, mis tänaseni Eesti poliitikas ilma teevad.

Eriline põhjus tollaseid aegu tähistada on Isamaa ja Res Publica Liidul. Pandi ju sellel aastal alus õige paljudele erakondadele ja ühendustele, kes tänaseks on ühinenud Isamaa ja Res Publica Liiduks. Soovimata alahinnata selliste erakondade nagu Eesti Kristlik-Demokraatlik Partei või ühenduse „Res Publica" tähendust, tuleb siiski tõdeda, et omas ajas etendas eriti murdelist rolli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei sünd 1988. aasta 20. augustil Pilistveres.
Viimasel ajal ilmub Eestis vabadusvõitlejaid välja uksest ja aknast. Eriti ohtralt näib neid pärinevat omaaegse kommunistliku partei juhtorganitest. Seda enam tuleb meil meeles pidada neid, kes astusid Eesti iseseisvuse eest välja ajal, mil seda teised sedavõrd avalikult teha ei söandanud. Tagantjärele vaadates tundub Eesti taasiseseisvumine loogilise ja ettemääratud protsessina, mis polekski saanud teisiti lõppeda. Loomulikult see tegelikult nii polnud. Eesti taasiseseisvumine polnud ette otsustatud, see sõltus sellest, mida tegime või tegemata jätsime. Pole loomulikult välistatud, et iseseisvus oleks võinud meile ka praktiliselt pingutusteta kätte langeda - nii nagu see mõne rahvaga sündis. Sellisel juhul poleks Eesti taasiseseisvumisjärgne areng aga olnud sedavõrd kiire ega edukas - võrdlus võitluseta taasiseseisvunud rahvastega näitab seda enam kui kujukalt.

Vaprus võidutses.
1988. aastal polnud igal juhul veel miski otsustatud. Eesti areng võis liikuda mitmes vägagi erinevas suunas. Sellisel hetkel ausalt ning avalikult algatada end kogu senise süsteemiga opositsiooni seadev registreeritud liikmetega poliitiline erakond, mis asub nõudma Eesti iseseisvuse taastamist, tähendas vabatahtlikult enda arreteerimise määrusele alla kirjutamist. See julgus on tagantjärele vaadates kõrgemat tunnustust ja austust väärt. Lihtne on tagantjärele kuulutada, et 1988. aastal oli veel „vara" nõuda iseseisvuse taastamist või et „rääkides suveräänsusest, mõtlesime me tegelikult iseseisvust". Argus või ettevaatlikus pole tegelikult häbiasi, vahel võib see koguni olla üsna tark poliitika. Seda enam tuleks aga tunnustada neid, kes ei kartnud ning sellega teistelegi tee lahti lükkasid. Eriti vajalikuks kujunes Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) tekkivale Rahvarindele. Rahvarinde liidrite poolt jaotati Eesti kolme rühma - „äärmuslikud" rahvusradikaalid, „mõõdukad" rahvarindelased ja „pahad" tagurlased. Sellises olukorras oli loomulik valida kesktee ning mõlemad äärmused kõrvale jätta. Kui ERSP-d poleks olnud, oleks äärmuslikule tiivale vajunud Rahvarinne, kelle start oleks seetõttu olnud tunduvalt vaevalisem.
See on loomulikult tagantjärele tarkus. 1988. aastal üritati ERSP koos oma „äärmuslike" ideedega marginaliseerida ning nurka suruda. See ei läinud aga läbi. ERSP ideed ja põhimõtted osutusid lihtsalt kandvamaks kui poliitiline taktitsemine ning varsti võeti need peaaegu kõikide teiste poliitiliste erakondade poolt üle. ERSP poolt Eestile Pilistveres soovitatud tee kujunes selleks, mida mööda Eesti tegelikult astuma hakkas. Sellel taustal oli igati loomulik, et just ERSP liikme ja ühe ideoloogi Jüri Adamsi kavand sai 1992. aastal aluseks Eesti Vabariigi uuele põhiseadusele.

Säilitagem aated.
Samasugust julgust ning ustavust oma põhimõtetele peab Isamaa ja Res Publica Liit hoidma ka praegu. Kui kõhkleme, kas ausus ja oma veendumustele truuks jäämine on midagi väärt, siis mõelgem tagasi oma erakonna ajaloole. Oleme suutnud Eesti arengut suunata ning midagi korda saata üksnes seetõttu, et oleme suutnud oma aated säilitada. See on ainus tee, mis on meile antud. Kogunegem siis kõik - kui mitte muul kombel, siis vähemalt vaimus - 20. augustil Pilistvere kirikusse, mõelgem tagasi olnule ning vaadakem julgelt tulevikku.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing