Õnnelik Maa

Kuidas saada õnnelikuks maaks?

Teadlased mõõdavad regulaarselt seda, kui õnnelikud ning eluga rahul on inimesed erinevates riikides. Eesti kuulub praegu kahjuks tagumisse kolmandikku. Selleks, et jõuda maailma kõige õnnelikumate riikide sekka, peaksid muutuma meie ühiskonnas valitsevad väärtused - sest õnne ei taga mitte karjäär ega raha, vaid soojad peresuhted ja võimalus ennast teostada. Aga ka vabadus, demokraatia ning usk paremasse tulevikku. Riiki tuleb juhtida pikaajaliselt ja järjekindlalt nõnda, et need väärtused oleksid au sees.

Millise riigi eest seisame

Tahame üles ehitada riiki, mis:

Usaldaks inimest ega kipuks tema eest valikuid tegema.
Tegutseks kaugele vaadates ning oleks ühiskonna tüürimees, mitte rott ühiskonna viljasalves.
Kindlustaks demokraatiat ja välistaks klikivõimu tekke.
Hoiaks au sees eesti meelt ja eesti keelt.

Me tegutseme esmajärjekorras selle nimel, et:

Eestis sünniks rohkem lapsi ja nad saaksid üles kasvada õnnelikes ning hästi toimetulevates peredes. Sest ilma lasteta pole ka muul mõtet.

Eestis kujuneks haridussüsteem, mis annaks nii meie inimestele kui kogu ühiskonnale tugeva aluse, et globaliseerunud infoühiskonnas hästi hakkama saada. Tänapäeval saab hästi hakkama loov ja ettevõtlik inimene.

Eestis areneks välja innovaatiline, loovusel ja ettevõtlikkusel põhinev majandus, mis looks meile tugeva positsiooni üleilmastuvas maailmas.

Eesti oleks turvaline elukeskkond vanadele ja noortele, maa- ja linnarahvale, ning inimeste kõrval ka kogu bioloogilisele mitmekesisusele.

Mis tagab heaolu?

Teadlased on põhjalikult uurinud, millest sõltub inimeste rahulolu oma eluga. Ja nad on jõudnud üllatavale järeldusele: õnne tegurid on alati ühesugused, sõltumata sellest, millise ühiskonna või rahvarühmaga on tegu.

Rahulolu sõltub väga suurel määral kahest tegurist:

Tugevad lähisuhted - armastatu, lapsed, sõbrad, sugulased jne.

Eneseteostus - võimalus oma andeid loovalt rakendada. Tavaliselt tähendab see tööd, mis vastab võimetele ja huvidele.

Eluga rahulolu mõjutavad vähemal määral veel mitmed tegurid: vabadus, võimalus ühiskonnas osaleda, tugev tervis, ühised väärtused jt.

Loe lähemalt

Professor Ed Dieneri koduleht
Dr. Martin Seligmani koduleht Authentic Happiness
Professor Ruut Veenhoveni koduleht
World Database of Happiness
Dr. Richard Layardi koduleht
Well-Being Manifesto by new economics foundation
Happiness in Nations

Mis teeb rahva õnnelikuks?

Igal ideoloogial on oma uskumus sellest, millist teed mööda on vaja minna, et õnn meie õuele tuleks. Need uskumused on müütilised ja peavadki olema, sest inimese maailmavaadet juhib usk, mitte ratsionaalne kaalutlus. Kuid nüüdseks on ka teadlased õnne sügavuti uurinud ja metoodiliselt tõestanud, et ei raha ümberjagamine ega ka raha kogumine ei too õnne.

Ed Diener, Martin Seligman ja rida teisi sotsiaalpsühholooge ning sotsiolooge on õnne tegureid otsides jõudnud võrdlemisi üksmeelsele järeldusele, et õnn on nii isikliku kui kogu ühiskonna rikkusega õige nõrgalt seotud. Järelikult ei tohiks ka majanduskasv ega „rohkem raha kätte" olla poliitikate jaoks eesmärk, vaid üksnes vahend tähtsama eesmärgi saavutamiseks.

Õnn on positiivsus ja rahulolu

Õnn, st õnnelik-olemine, on inimese seisund, mida kõik küll sõnadeta mõistavad, ent mida kirjeldada on raske. Lihtsustades öelgem, et õnne all mõistame positiivsete emotsioonidega laetud rahuloluseisundit, mis kestab pikemat aega. Õnnelik inimene on rõõmus, rahul iseenda ja maailmaga, tunneb paljude asjade vastu huvi, tahab tegutseda, usaldab teisi ja eeldab neist head, usub helgesse tulevikku jne.

Argimõistus ütleb ja teadus kinnitab, et õnneseisund korreleerub positiivselt paljude ühiskonna jaoks oluliste näitajatega. Õnnelik inimene on terve, töötab palju ja hästi, tal on loovaid ideid, ta on sisemiselt motiveeritud arenema ja tähtede poole püüdlema, ta on valmis perekonda suurendama, ta ei pane toime kuritöid. Raha-paradigmas mõeldes: õnnelik inimene toob ühiskonnale palju sisse, aga kulutab vähe.

Inimese igapäevaelu jaoks on kõige tähtsam aga see, et õnnelike inimeste seas on hea elada. Nii muutub igaüks vastastikku õnnelikumaks ja kokkuvõttes ühiskonna heaolu kasvab.

1. Raha

Sissetuleku ja õnne vahel on kahesugune seos. Esiteks, loeb ainult see, kui suur või väike on inimese sissetulek võrreldes tema lähiümbrusega. Et olla eluga rahul, pean saama korralikku palka võrrelduna oma pereliikmete ja sõpradega; see, mis toimub teistes ühiskonnakihtides või teistes riikides, pole oluline.

Teiseks on raha seotud õnnega vaid senikaua, kuni teda on vähe. Tähtis on, et sissetulek kataks mu põhivajadused; kõik, mis üle selle, on õnnega vaid nõrgalt seotud. Sama kehtib ühiskonna tasandil: vaestes ühiskondades tõstab SKT kasv ka õnneindeksit, kuid rikastes riikides seos kas puudub või on negatiivne. Teame ju, et depressioonid on heaoluriikide probleem.

Eestis on sotsiaalne temaatika muutunud mõne viimase aasta jooksul järsult olulisemaks kui enne. Võimalik, et rahva elatustase on juba piisavalt kõrge - meil on ju märkimisväärselt palju eeslinnamaju ja keskklassiautosid - ning ostujõu edasine kasv eluga rahulolu ei suurenda, mis sunnibki otsima õnne pehmetest väärtustest. Samas tuleb hea seista nende eest, kes elavad vaesuses, eriti puudutab see paljusid lastega peresid.

2. Vabadus ja demokraatia

Isikuvabaduse ning õnne vahel valitseb selge seos: vabade demokraatlike riikide kodanikud on õnnelikumad kui sunnirežiimide kodanikud. Valikuvabadus ning otsustusõigus tõstavad rahulolu, isegi kui inimene neid vabadusi ei kasuta. Riiklik sekkumine, mida inimene tajub ähvardavana, vähendab ka õnne taset. Kui seame eesmärgiks õnneliku ühiskonna, siis tuleb kuritegevusega võidelda mõnel leebemal moel.

Lühemas perspektiivis aga osutub kõige tähtsamaks faktoriks ühiskonna stabiilsus. Me ei toeta läbimõtlematuid ja populistlikke reforme, vaid pikaajalist edu toovat, konservatiivset ning läbimõeldud poliitikat.

3. Inimsuhted

Õnne tähtsaima teguri moodustavad inimsuhted. Õnn korreleerub sõprade arvu ning lähisuhete tugevusega. Samal ajal puudub statistiline seos inimsuhete ja majandusnäitajate vahel, mistõttu ühiskonna majandusnäitajad ei peegelda vähimalgi määral sotsiaalse kapitali olemasolu ega seetõttu ka ühiskonna õnne taset.

Koolikorraldus on kõige tähtsam samm tulevaste põlvede õnne suunas. Tarvis on selgelt deklareerida, et sotsiaalsete oskuste arendamine on prioriteet kõigil haridustasemetel. Valmisolek ning oskus suhelda ja oma kommunikatsiooni analüüsida on nii õpilase kui ühiskonna seisukohast kaugelt tähtsam kui tema teadmiste hulk või keskmine hinne.

Kool peaks püüdma takistada ka materialismi vohamist. Nimelt on materialistliku ellusuhtumisega inimesed vähem õnnelikud kui need, kellel on tegutsemiseks sisemine motivatsioon. Põhjus võib olla selles, et süües kasvab isu: kui mingi varanduslik seis on saavutatud, tekivad kohe uued soovid.

4. Töö

Rahulolu tööga on lääneriikides tähtsuselt teine õnne faktor inimsuhtete järel, paljude inimeste jaoks aga kõige tähtsam üldse. Töö mõjutab peresuhteid rohkem kui perekond tööd. Ka kõigis teistes uuritud kultuurides on töö olulisel kohal.

Töö kõige olulisemad tegurid on võimalus oma tegevust ise juhtida ning võimalus oma oskusi rakendada. Poliitika, mis taotleb õnnelikku rahvast, peaks niisiis igati soodustama iseendale tööandmist ja väikeettevõtlust ning takistama turuosade koondumist vaid suurfirmade kätte.

Töötuks jäämine vähendab õnne järsult ning jätab hinge armi, mis ei ole ka aastaid hiljem lõplikult paranenud. Parim sotsiaalpoliitika on edukas tööhõivepoliitika.

5. Osalemine

Andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm, väidab vanasõna. See on ka teaduslikult tõestatud. Valitseb tugev korrelatsioon vabaühendustes osalemise ning õnne vahel: õnnelikumad on need inimesed, kes tegutsevad aktiivselt mittetulundussfääris. Niisiis aitaks riik õnnele kaasa, kui stimuleeriks kodanikualgatust ning vabaühenduste tegutsemist, näiteks delegeerides neile avaliku sektori ülesandeid.

Sotsiaalhoolekanne on õnnega seotud õige ootamatul viisil. Nimelt ei mõjuta toetuse suurus toetuse saaja õnne kuigi olulisel määral. Küll aga kasvab tema õnn järsult, kui ta saab võimaluse kellelegi kasulik olla. Kui suudaksime vanurid, invaliidid ja töötud kasvõi mingilgi määral rakendada kellelegi rõõmu või kasu tooma, kasvõi näiteks pikapäevarühmas lastega mängima, siis sotsialiseeriks see neid palju edukamalt kui ükski abiraha või ümberõpe kunagi suudab. Ühtlasi tekiks tõsiseltvõetav poliitiline alternatiiv lisaks toetuste pidevale tõstmisele.

6. Tervis

Iga haige ei ole tingimata õnnetu, sest inimene kohaneb kroonilise haigusega väga suurel määral. Siiski on rida haigusi, mis oluliselt vähendavad elukvaliteeti ja seeläbi ka õnne - artriit, südamehaigused, vähk jne. Toimib ka vastupidine seos, õnnelik inimene ei haigestu nii kergesti kui õnnetu.

Õnneseisundit rikuvad valuga seotud haigused, ent üha enam ka need hädad, mis tekitavad esteetilisi probleeme, kasvõi näiteks katkised hambad. Selles valguses on arusaamatu, miks haigekassa ei maksa hambaravi eest.

Kõige suurem oht rahva üldisele õnnele tuleneb psühhiaatrilistest haigustest, eelkõige meeleoluhäiretest. Depressioonide hulk on lääneriikides - küllap ka Eestis - kasvanud kahe põlvkonna jooksul vähemalt kümme korda! (See number juba võtab arvesse paranenud diagnostikat.) Et trendi ümber pöörata, selleks tuleks käivitada ulatuslik programm, et järgmised põlvkonnad kasvaksid paremates tingimustes. Vaja on muuta ühiskonna suhtumist lastesse ja üldse kaasinimestesse.

7. Usk

Inimesed, kes millessegi usuvad, on õnnelikumad kui need inimesed, kes elavad ilma usuta. Usk ei pea tähendama religiooni, vaid lihtsalt ühiseid väärtusi ja eesmärke, mis on kindlalt paigas. Eesti rahvast ühendas okupatsiooni ajal usk Eesti Vabariiki, vabaduse taastamine oli meie ühine eesmärk. Täna võiks uueks ühiseks eesmärgiks saada õnnelik Eesti.