Karoli Hindriks ja kolm kilomeetrit hirmu

15.05.2009

Enamikul inimestel on end raske isegi lennukis täiesti turvaliselt tunda, saati siis mõelda ennast vabalangemisse kevadises õhus üle kolme kilomeetri kõrgusel maapinnast. Kui lõpuks lennukist välja astuda, kas see aitab tõesti lennuhirmu vastu? “Ei,” vastab Karoli rõõmsalt, “kõigepealt on 30 sekundit vabalangemist. Kui langed kiirusel 200 km/h ja pead rahulikult lugema 1, 2, 3 ... 29, 30, siis on see õudne! Eelmisel aastal pärast hüpet mõtlesin, et olgu see viimane kord. Aga sel aastal tuli jälle isu peale, mõtlesin, et peaks midagi huvitavat tegema. Sest,” ütleb  Karoli rõhuga, “omaenda hirmude ületamine on üks põhilisi asju, millega me hakkama peame saama, et edasi minna!”

Mugavustsoonist väljatulemine on loomulikult oluline, aga kas hirmu vastu aitab tõesti vaid kabuhirm? Karoli tegi oma esimese langevarjuhüppe 16aastaselt. “Mul on eluaeg olnud nii, et unes näen pidevalt lendamist, aga tegelikult olen alati kõrgust kartnud. Kui vaatan kusagilt kõrgelt alla, hakkab pea kohe ringi käima. Hiljem lennukireiside ajal tekkis hasart – natuke hirmus on, aga ikkagi põnev lennukiaknast välja vaadata! Ja kodu on mul nüüd ka kõrgel korrusel.” Ometi, kui noorukesele Karolile õpilaslaadal, kus ta oma kuulsaid pehmeid helkureid promos, tegid Kaitseliidu inimesed ettepaneku langevarjuhüpet proovida, vastas ta kohe: miks mitte? “Selleks oli vajalik vanemate nõusolek. Ema ütles: muidugi mine! Ja isa: mitte mingil juhul!” meenutab Karoli naerdes.

Edasi loe artiklit ajakirja Naised paberversioonist.

Allikas: ajakirinaised.ee