Eesti, Aasia ja teepakid

12.05.2010

Kõigepealt palju õnne Eestile Euroopa Komisjoni sõnumi puhul!

Nädalavahetusel naasesin kodumaale Šveitsis St Gallenis toimunud sümpoosionilt. Esinejad varieerusid poliitikutest tippjuhtide ja ettevõtjateni. Suurkujusid oli tõesti palju - Goldman Sachsi asepresident Londonist lord Griffiths, Deutsche Banki juhatuse esimees dr. Josef Ackermann, autotöösturite perekonna esindajast Robert Peugeot, Vatikanist Püha Benedictuse Kloostri ülem dr. Notker Wolf, Araabia Ühendemiraatide väliskaubandusminister (esimene portfelliga naine AÜE-s) Shikha Lubna bint Khalid Al Qasimi ja paljud teised.

Tegemist oli juba 40. järjestikkuse aastaga, kui St Gallenisse kutsuti maailma noorem põlvkond (tuleviku liidreid) kohtuma tänaste liidritega. Eelmisel aastal muide, esines seal ka meie president Ilves, keda meenutati hea sõnaga nii mõtete kui ka suurepärase keeleoskuse poolest. Kokku oli nüüd toodud siis 100 nooremat ettevõtjat, sotsiaalset ettevõtjat või muidu oma tegevusega silma paistnud inimest, 100 tudengit konkursi alusel. Tudengid olid samuti aukartust äratavad - parimad parimatest ülikoolidest üle maailma. Tore oli see, et kokku kahesajast inimesest üle maailma oli kolm eestlast. Minul oli au olla ainus ettevõtja Eestist, kes oli tulevikuettevõtjana korraldajatele silma jäänud ja lisaks veel kaks noormeest olid eestlased, kes õppimas välisülikoolides - Siim Esko, kes teeb oma magistrikraadi Copenhagen Business Schoolis ning Deniss Rutseikov, kes magistrikraadi tegemas Norwegian School of Managmentis. Osalejate seas kõlas kommentaar, et kui arvestada per capita suhet, siis olid eestlased kõige paremini esindatud rahvus. Nagu Siim Esko oma blogis tabavalt ütles: "See tähendab et 0,02% maailma rahvastiku esindajatest moodustasid tulevaste liidrite hulgast 1,5%. Vot see annab lootust Eesti tuleviku jaoks."

Enne, kui põnevamate teemade juurde lähen, siis mainin veel juurde, et lisaks kõrgele esindatusele oli Eesti ka kõrge tähelepanu all. Nimelt, kui BBC saatejuht Peter Day kutsus saate lindistuse ajaks 10 inimest esiritta, et neid debatti kaasata publiku seast esimese päeva mulje põhjal, siis olid kolm kümnest eestlased! See tõsiasi tegi meile tõeliselt nalja. Lisaks sai auditooriumi seas aset leidnud aruteludes vaieldud rootslastega küsimuses, kas Skype on siis Eestist või Rootsist. Eesti jäi siiski peale ning mitmed esinejad nagu juba mainitud BBC saatejuht Peter Day ja suurettevõtja Dr. Bert W. M. Twaalfhoven olid samuti arvamusel, et jäägu see Skype siiski Eestist tulnud heaks ideeks.

Kuid veidi lähemalt sisu poolest. Konverentsi põhisõnumiks koorus arutelude käigus  Aasia ja selle mõjuala ülikiire suurenemine. Professor Kishore Mahbubani Singapuri  ülikoolist, kes on kirjutanud raamatu "The New Asian Hemishphere: The Irresistible Shift of Global Power to the East" - kavatsen lugeda ja soovitan teilegi! - tõi väga huvitavaid näiteid. Mõned väljavõtted:

- Täna on vabaturumajanduse suurimad pooldajad just Aasias.
- 10%-line kesmise sissetuleku suurenemine Aasias toob kaasa keskklassi kahekordistumise, mis omakorda avab suure ja võimalusterohke turu.
- Isikuvabaduse laienemine Hiinas viimastel aastatel on olnud fenomenaalne.
- Aasias on alati olnud maailma kõige suurem hulk kasutamata ajusid, nüüd hakatakse neid kasutama.
- Ärge alahinnake Aasiat, sest see piirkond hakkab just nüüd maailma üllatama.
- 2010. aasta lõpuks 90% maailma tehnoloogia insenere (technological engineering) doktoreid asub Aasias.

Tema ettekande pealkiri oli "The next tsunami: Asia entrepreneurship" ("Järgmine tsunami: ettevõtlus Aasias"). Pärast seda ettekannet vaatasin enda ümber ja nägin üsna mornide pilkudega eurooplasi/ameeriklasi (sh mina ise), kellele jõudis kohale, et maailma jõujooned on tõepoolest muutumas. Esinejate seas oli mitmeid suuri ettevõtjaid Indiast. Üks meeldejäävamaid oli aga väga noor ettevõtja -  Suhas Gopinath, kes tegi oma esimese ettevõtte 14 aasta vanuselt ja on täna 23-aastane maailma üks noorimaid ettevõttejuhte, kelle firma tegutseb üheteistkümnes riigis.


Põnevaid esinejaid oli mitmeid ja täpsema nimekirja saab siit: Speakers at St Gallen Symposium 2010

Mul oli au olla ka üks neljast osalejast, kelle Deutsche Banki juht Josef Ackermann õhtusöögile kutsus - kaks inimest Indiast, üks USAst ning üks Eestist. Vestlus oli põnev ja kuigi kohe euroga liitumise suhtes oli Dr. Ackermann pisut skeptiline, siis meie riigi tegevustega oli hästi kursis ning Tallinnas käinud mitmeid kordi. Seda oli hea kuulda, kui laua ümber istusid inimesed miljardi ja paarisaja miljonilise rahvaarvuga turgudelt.

Imponeeriv oli ka  näiteks äsja Time ajakirja 100 maailma mõjukaima inimese hulka valitud Prantsuse majandus-, tööstus ja tööminister (endine rahandusminister) Christine Lagarde' kõne ja sellest noppisin välja kaks eredamat ütlust, mille esitan inglise keeles:

" Wonder if we'd have a Lehman Brothers crisis if we'd had Lehman Sisters?" (kommentaar: Lehman Brothers oli siis finantsteenuseid pakkuv ettevõte, kelle pankrotiga seostatakse majanduskriisi algust maailmas)

Ja teine kommentaar, mis rahvast naerutas:

"A woman is like a teabag, you only know how strong she is when you put her in hot water"  (tõlge: "Naine on nagu teepakk, alles siis, kui paned ta kuuma vette, saad teada, kui kange ta on").

Kokkuvõttes oli suur au näha, et vaatamata meie väikesele rahvaarvule kutsutakse meid täna maailma tulevikust rääkima. Olgu ära märgitud, et ühtegi teist Balti riiki seal esindatud polnud. Hea oli kuulda, et nii mõnigi esineja, kellega sai juttu aetud tundis isiklikult nii Mart Laari, president Ilvest ning meenutas hea sõnaga president Meri. Need on meie inimesed, kes on aidanud tuua Eesti maailma kaardile ning teadvusesse - hoidkem seda mainet ja ehitame sellest veel midagi suuremat.


Põnevat kuulamist St Gallenist: Prof. Niall Ferguson on entrepreneurial freedom in the new global financial system 

0 kommentaari

Kevad ja aedviljad

17.03.2010

Viimastel päevadel on sotsiaalvõrgustikus Facebook elevust tekitanud kampaania "Kas see kurk saab rohkem fänne kui Edgar Savisaar?". Nii absurdne, kui see pealkiri ka ei kõla on tegemist suurepäraselt kaasa haarava üleskutsega. Nutkem või naergem, kuid õppida tasub kõigil - taaskord hea näide, kuidas inimesi uute meediate abil kampaaniasse tuua. Mõne päevaga on lehekülg leidnud juba ligi 8000 fänni!

Nagu näitas viimase Eesti Laulu konkursi sisese erikonkursi menu (milles osalesid Ott Sepp ja Märt Avandi), siis eestlastel on jätkuvalt hea huumorimeel ning eks sellest tulenevalt on humoorikad aedviljad samuti populaarsemad kui vahest liiatigi tõsisesed poliitikaloojad.

Kevadine meeldetuletus viimasest Eesti Laulu konkursist: Urmas ja Madis - Headus ja kevadine rohelus [Eesti Laul 2010]

0 kommentaari

Tulnukas

21.10.2009

Vahepeal on mööda läinud suvi ja taaskord ühed valimised.

Kuna tegelesin uue põneva ettevõtte käivitamisega, siis valimisi toetasin kodanikuna, kes korralikult valimas käis ja oma hääle andis. Muuseas, need olid esimesed kohaliku omavalitsuse valimised alates 2002. aastast, kus  kandidaadina ei osalenud. Aeg lendab... Väikese elevusega  jäin siis valimispäeva ootama. Ehk seekord on lõpp teistsugune, ehk seekord inimestel tuli mõistus pähe ja ei lähe kartulite ja küttepuude eest nn tumedaid jõude (ing. keeles sobiks hästi "Dark side") toetama. Pean tunnistama, et teinekord vaatan ka filme, mida olen näinud ning, mille lõpp ei meeldi, väikese lootusega, et äkki seekord lõppeb teisiti... Naiivsuse tipp! Ja eks naiivsuse tipp oli oodata ka teistsuguseid tulemusi viimastelt valimistelt. Ja selles ei saa tegelikult süüdistada inimesi. Nii kaua, kui on riigis ühes leeris valgekraed, kes küll õigemat asja ajavad, kuid seda korralikult kõikidele sotsiaalsete gruppidele - sh mitte-eestlastele - selgitamata. Ja siis on Savisaar, kes läbi kampaania suudab panna oma meeskonna kandma ühte sõnumit (mis võib olla nii populistlik kui tahes) ja viia see lihtsas rahvakeeles kõikideni - ühed põlgavad ja teised noogutavad, kuid kõik teavad - ei saagi midagi muutuda. Me elame ühes riigis ja isegi, kui kodus räägime erinevat keelt, siis hingame me siin kõik koos sedasama Maarjaamaa õhku. Ei tasu olla snoob ja sellest mööda vaadata.

Meenus seik, kuis EP valimiste ajal Narvas jagasime erakonna esimehe Mart Laari pildiga voldikuid.  Loodan, et hea kolleeg ja erakonna esimees ei pahanda,et arvestada tuleks järgmisega: 1) kui mitte-eestlaste seas on nimekiri Eesti poliitikutest, keda nad ei toeta, siis tema kuulub sinna hulka; 2) kuna ta seekord isegi ei kandideerinud Europarlamenti, jääb arusaamatuks, miks peame ajama oma jonni ja panema esimehe pildi voldikule? See on vaid üks killuke näide sellest, kuidas me ei oska või ei taha suhelda mitte-eestlastega.

Täna ühest uudistekanalist nägin uudist, kuidas USAs on enne Halloweeni suur skandaal lahti - nimelt ergastub alati enne Halloweeni kostüümide ja maskide müük/laenutus. Tihti võib kostüümide seast leida päevakajalisi kangelasi - poliitikuid, popstaare jne. Kuid nüüd on valikusse ilmunud tulnuka kostüüm, mis justkui on välismaalane tulnuka kehas ning justkui kannaks sõnumit - välismaalased on ohtlikud, välismaalasi tuleb karta, kuna nad rikuvad rahvast ja võtavad töökohad. Ühendriikides on nüüd dilemma, kas see kostüüm ära keelata, kuna solvab välismaalasi, kuid see tähendaks ka sõnavabaduse keelamist. Mingis mõttes käitume ka meie osade Eesti elanikega nagu tulnukatega.

PS: üks hea uudis valimistelt siiski on ja see, et pärnakad said Viisitamme vaevast lahti. Palju õnne, kodulinlased!

0 kommentaari

Ma elan Eestis, mitte tsirkuses

06.06.2009

Lugesin just Emori uuringu kokkuvõtet, mis ennustas taaskord Keskerakonna võitu valmistel. Vaatasin seejärel viis minutit arvuti ekraani ning mõtlesin, et mida ometi selle peale nüüd kosta?  Meenus klišeeks muutunud ütlus: kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Jah, täna on keeruline olukord maailmas, Eestis ning paljudel noorematel valijatel võib seepeale tekkida käegalöömise tunne. Eks jah, lühikest perspektiivi vaadates võib ju olla tõepoolest kasulikum pühapäeval valimiskasti juurde minemise asemel metsa jalutama suunduda või hoopis päeva pidžaamas televiisori ees veeta. Ja seda põhjusel, et meie valija on ülejäänud nädala rasket tööd teinud ja muretsenud selle pärast, kuidas oma asjadega hakkama saada ning riigi muredele kaasamõtlemine võib tunduda ilmselge liialdusena. Kuid mind tegi see uudis valimisennustustest üsna nukraks. Vahetevahel tundub, et meil on tõesti mitu erinevat Eestit - üks on see, kus elavad need tublid ettevõtlikud inimesed, kes loovad Skype või teevad Tallinna maailma traadita interneti pealinnaks ning teisalt need, kes pimesi elavad nõukogude nostalgias ja ei saa kuidagi üle mõttest, et see aeg on nüüd läbi. Nostalgia taaselustamine toimub siis viimase grupi jaoks valimistel, kus isikukultus toob need inimesed jälle valmimiskasti juurde.

Kui ma seda uudist lugesin, siis mul hakkas häbi. Ma siiski loodan, et minu eakaaslased võtavad homme vaevaks veidi kaasa mõelda ja tegutseda, minnes valima. Loodan, et minu eakaaslased aitavad kaasa sellele, et lõppeks see hirmus isikukultus, mis valimistelt valimistele osasid inimesi pimestab. Me oleme ikkagi eurooplased ja see tsirkus ei sobi meile. Jah, meil on eriarvamusi - see on demokraatia valu ja võlu -  ja jah, täna oleme olukorras, kus riigijuhtide roll tuleviku kujundamise juures omab ehk tavalisest suuremat kaalu, kuna jää, millel kõnnime on tavapärasest õhem. Seda enam on aga vaja meie kaasamõtlemist ja jõudu seista vastu ühe isiku ümber aina kasvava kultuse tekkimisele. Me elame ju demokraatlikus riigis ja tahame elada ka edaspidi või mis?

0 kommentaari

Kas teeme 130 000 ära?

02.06.2009

Täna enne keskpäeva lugesin uudist, et üle 40 000 inimese on Eestis andnud oma e-hääle. Vahva uudis ühtepidi selletõttu, et päris palju inimesi on juba osalenud valimisprotsessis. Teisalt selletõttu, et olles ainus riik, kes valib Euroopa Parlamenti ka interneti teel, on hea näha, et kasutame seda võimalust väärikalt.

Kuna e-hääletus kestab 3. juuni õhtuni, siis tekkis kohe mõttes väike hasart - huvitav, kas võiksime saavutada selle, et ca 10% elanikest valiks interneti teel? Seega esitaksin üleskutse: viia ennast, oma sõpru, perekonda, tuttavaid e-hääletustest osa võtma. Ma ise tegin selle juba esimesel valimispäeval ID-kaardi ja neti teel ära ning julgen öelda, et isegi olles Maci kasutaja, õnnestus kõik kiirelt ja korralikult. Saidilt www.valimised.ee saab ka piisavalt hästi lahti kirjutatud näpunäiteid selleks, kuidas protsess käib ühe või teise arvuti ja brauseriga. Rainer Nõlvak & co viisid 50 000 inimest metsa koristama eelmisel aastal ja see oli alles ettevõtmine -  130 000 eestlase ID-kaardiga neti teel valima kutsumine peaks selle kõrval käkitegu olema. See on jälle üks võimalus tunda oma rahvuse üle uhkust.

0 kommentaari

Mida MacGyver teeks?

28.05.2009

Algasid e-valimised. 28.mai - 3. juuni on võimalik hääletada interneti teel. Siinkohal on meil eestlastel taaskord võimalik Euroopale silmad ette teha ja näidata, kuidas meie rahvas käib valimas interneti teel. Kuna ID-kaart on meil kõigil taskus, siis pole seda ju keeruline ära teha - pealegi, 7. juuni on pühapäev ja loodetavasti ilus ilm, seega võib tekkida kiusatus kodanikukohustuse täitmisest loobuda.

Kui soovid samuti näidata toestust valimistest osavõtuks ning IRL-ile, siis vaheta oma sotsiaalvõrgustikes foto ühe alloleval lingil oleva pildi vastu. Kas teeme oma e-valimistest osavõtu rekordi? Mida MacGyver teeks?

http://105.irl.ee/index.php/video

Täpsem info valimistel osalemise kohta: www.valimised.ee

0 kommentaari

Peaasi, et me ei kaotaks lootust

26.05.2009

Twitter on üks tänuväärne ja kiire infovahetuskeskkond. Täna õhtul sain sealt teada ühe huvitava uudise ning pidasin ühe dialoogi, mis veidi mõtisklema pani.

Esiteks mõtisklusest. Tulin Piritalt sportimast ja kui tagasi sõitsin ning Tallinna teedel oma autot lõhkusin, siis postitasin Twitterisse telefoni kaudu ka sellekohase mõtte vahetada auto välja traktori vastu. Nali naljaks, kuid väga tabavalt saatis märkuse vastu ajakirjanik Argo Ideon, kes ütles: "tulevastel koalitsiooniparneritel ehk on mõni üle?" Me vahetasime veel paar mõtet, kuid ausalt öeldes oli päris piinlik tunnistada, et tõepoolest on meie väljavaated mõningate kohtade pealt partnerite leidmisel siin kodumaal nõnda kesised. Jah, ma mõistan vahetuse tagamaid -  peale sotsiaaldemokraatide jantimist maksudega ning eelkõige absurdne ettepanek tõsta üksikisikutulumaksu ning anda sellega võimalus panna kõige suuremaks kannatajaks tavalise keskmise Eesti pere, kuid et meil siis neid partnerite valikuid nii vähe on? Millal ometi saavad paremerakonnad meil piisavalt toetust, et üksi toime tulla? Eks see, mida ütlen on poliitiliselt ebakorrektne, kuid võin varjuda maski taha, et olen ju poliitiliselt toores. Mäletan lihtsalt liiga hästi, kuidas minu kadunud isa, kes tegutses Pärnumaal ettevõtjana ning maaelu- ja keskkonnaarengu plaanidega, rääkis kuidas pidi silmitsi seisma olukorraga, kui talle öeldi -  astud "kindlasse" erakonda, siis räägime uuesti toetustest... Mäletan hästi oma isa viha ja seda kuidas see pani ka teda korra mõtlema, kas peaks selletõttu toonasest Res Publicast välja astuma - lihtsalt selleks, et oleks oma tegemistega kergem edasi minna. Kuid loomulikult ta ei teinud seda ja vastupidi sülitas selliste vihjete peale.

Eks iga erakond on mingi peegeldus ühiskonnast.  Mõni on ehk pigem peegeldus nostalgilisest suletud ajast, kus kõik olid justkui võrdsed ja ajaga kipub ununema, et mõni oli alati võrdsem kui teine. Õnneks tean mina sellest ajast ennekõike seda, mida olen lugenud raamatutest või kuulnud esivanematelt, kuna olen suurema osa elu kasvanud vabas Eestis, Euroopas.

Kuid eks tänased valikud partneriteks on need, mida valijad toonud on ning loodan, et  ühine suund aidata kaasa töökohtade loomisele jätkub.  Ma küll unistan, millal ükskord inimesed hääletaksid paremerakondade kasuks, teades, et ma pole  poliitiliselt korrektne. Ilma tasakaalustava jõuta võib parempoolne rong kaugele ette ära tormata.  Eks täna on kõige olulisem leida kesktee - hoolimise ja initsiatiivi toetamise vahel. Ennekõike usun, et seda suunda saab meie valitsus edasi viia.  Aidates muuta ettevõtluskeskkonda paremaks nii mikro- kui ka suurettevõtja jaoks, on meil võimalus luua uusi algatusi ja sündida uutel ideedel. Tervet hulka mikroettevõtjaid kohtasin just alles Türi lillelaadal ja seda entusiasmi on meil rohkem kui veel - tuleb vaid aidata luua tingimusi selle säilimiseks.

Ja sellega jõuangi uudiseni, mida Twitteri kaudu õhtul  teada sain (tänu heale võitluskaaslasele Marko Mihkelsonile) - ERR tehtud uuringu kohaselt saaks IRL Europarlamendi valimistel napilt teise koha Keskerakonna järel, mis tähendab, et esimest korda kolme aasta jooksul toetavad valijad rohkem IRLi kui Reformierakonda. Mul on hea meel, et debatid eelarvetasakaalu ja töökohtade loomise teemal on muutunud järjest olulisemaks ning toetust leidvamaks http://tinyurl.com/ozy5f5

Kui aga tuleb nostalgia nõukogude aja järele, siis võiks siiski nostalgia erakonna valmise asemel rahulduda lõbusamate asjadega nagu näiteks see klipp "Karupoeg Puhhi" multifilmist http://tinyurl.com/rczl4z  Mary Poppins laulis kunagi, et igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks. Kui asendada "töös" ära "looga", siis eks pipratera saab magusaks igas loos- küsimus lihtsalt, et mis hinnaga.

Peaasi, et me ei kaotaks lootust.

0 kommentaari

Koerakarvasokid ja soolatud kurk

15.05.2009

Täna käisime Marko Mihkelsoniga Türil lillelaadal. Pean tunnistama, et see oli minu esimene kevadpealinna suurürituse külastus ja olin pisut skeptiline. Seda suurem oli aga minu üllatus, nähes kui palju tublisid väikeettevõtjaid meil ikkagi on erinevates Eesti piirkondades!

Mina lahkusin sealt peale kolme tundi ringi vaatamist järgmiste leidudega - melissi ja valgemudaga kitsepiima seep, kolm kodust värskelt soolatud kurki (imehead!), kitsepiima juust, põdravorst, maasikad ja köis. Viimane võib tekitada küll kahetimõistmist, kuid jah, Marko esitas ühel hetkel pool naljaga küsimuse, et näe, ega sul köit pole vaja ning mulle meenus siis, et minu võrkkiige köis läks katki, seega saigi asi lahendatud. Maha jäi aga päris mitmeid geniaalseid leide - näiteks koerakarvadest sokid, tinast jalgrattakujulised (ja mõõdus) lillepotid (väga stiilsed), kasepuust ökotoolid, mis nägid välja nagu disainipoest toodud ja kus polnud kasutatud ühtegi naela, imeilusad lambanahast vaibad ja ei saa mainimata jätta ühte pisikest hirmunud jänesepoega, kes istus keset muruplatsi puuri all murul. Jänese suhtes on hea meel, et ta mulle väga pikalt silma ei vaadanud, sest muidu oleksin vist koju toonud ka. Lisaks jäi maha muidugi väga palju muud huvitavat.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Türi lillelaadal on väga suur valik erinevaid Eesti tooteid ja seal tõesti oli ka nupukaid lahendusi. Kuna see on avatud ka homme ja pühapäeval, siis soovitan sammud sinna seada. Eks see on ka ehe näide sellest, kuidas ettevõtlikust on meis eestlastes küllaga ja praegu tuleks aidata inimestes leida see jõud ja tahe hakata oma asja ajama ning töökohti looma.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et reisid - isegi lühikesed - õnnestuvad tänu headele reisikaaslastele ja sellega tervitused Markole, kes pidi taluma reisi alguses minu ilmatuma pikki telefonikõnesid välismaaga ja kõhklusi sellest, kas taevas lendas nüüd kull, kotkas või toonekurg.

0 kommentaari

Hollywood Brüsselis = Bollywood?

09.05.2009

Täna varahommikul saabusin Brüsselist, kus käisin Euroopa Komisjoni poolt välja antud filmi "Your World, Your Business" esilinastusel. Tegemist on õppefilmiga, mis saadetakse koolidesse üle Euroopa, et innustada noori inimesi ettevõtlusesse suunduma. Film on üles ehitatud neljast riigist pärit ettevõtlike inimeste peal - Suurbritannia, Rootsi, Hispaania ja Eesti.  Kuna olin ise üks osatäitja selles, siis oli see tõepoolest üks hoopis teistsugune esilinastus. Ühtepidi selletõttu, et seda korraldas Euroopa Komisjon, mis tähendas seda, et popcorni ei pakutud. Samuti sai naljaga pooleks ära kogeda, mis tunne on olla intervjueeritud ja pildistatud punasel vaibal ning istuda aukülalisena esimeses reas.  Sõna võtsid sellised inimesed nagu BBC saatejuht Nick Jankel, Francoise Le Bail, Euroopa Komisjoni Ettevõtluse ja Tööstuse sekretariaadi asedirektor (loodan, et see sai nüüd õieti) Françoise Le Bail,  ning minu hea tuttav Junior Achievement Young Enterprise Euroopa juht Caroline Jenner.

Kuna nii Ida-Euroopa regioonist kui ka Skandinaaviast (v.a. Rootsi) oli kohale kutsutud väga väheseid inimesi, siis oli tõepoolest väga suur au, et mulle anti tegelikult selline võimalus oma riiki tutvustada. Nagu eile nii mõnigi ütles, siis filmi vaadates tekkis paljudel esimest korda mõte Eestisse reisida  ja kui see nüüd jõuab koolidesse kogu Euroopas, siis ehk on see ka väike panus turismiarendusele.

Lühifilmi ennast võite tegelikult näha siit: http://tinyurl.com/rcm6xt

Nagu eile lõunalauas ütles Henrik Hololei tabavalt, siis eks sellised näited tõestavad, et ükskõik kui suurest või väikesest riigist inimene on - kui on silmapaistvalt tegus oma tegemistes, siis hinnatakse seda vastavalt sellele. Jah, seda tasub meeles pidada, kuna vahest me kipume arvama, et elame kusagil kaugel väikeses piiririigis ning ei lähe maailmale korda - läheme küll korda, kuna meie inimesed lähevad korda. Viimane on aga suuresti igaühe meie enda teha.

0 kommentaari

Tahad Euroopa Parlamenti?

04.05.2009

Täna on Eestil külas Hispaania kuningapaar. Tore, kui kauged Euroopa lõunanaabrid ka meil siin põhjamaal aeg-ajalt külas käivad. Nagu juba varem kirjutasin, siis üle-möödunud nädalal käisin Madriidis ning kuigi päike paistis ning otseselt tänavapildis midagi tavapäratut silma ei jäänud, siis tegelikkuses on sealne töötuse probleem veelgi suurem kui meil siin Maarjamaal. Märtsi lõpuks oli Hispaanias töötus kasvanud 17,4%-ni, Eestis oli sama perioodi näitaja 11,1%. Kindlasti pole see koht rõõmustamiseks, kuid lihtsalt võrdlus näitamaks, et uusi võimalusi tööturu probleemide lahendamiseks otsitakse ka mujal. Mina pooldan jätkuvalt Euroopa Komisjoni soovitusi liikmesriikidele muuta ettevõtete loomine võimalikult lihtsaks ja odavaks, et inimesed saaksid ise endale kui ka teistele võimalikult väikeste kulutustega töökohti luua.

Töökohtade loomise juures saab teha väikeseid samme selleks, et andekad inimesed oma väljakutseid leiaks. Just sellepärast korraldame Marko Mihkelsoniga konkursi otsimaks assistenti Euroopa Parlamenti juhuks, kui kumbki meist sinna valituks saab. Ühesõnaga, otsime demokraatlikult mulle ja Markole tugevaid, harituid ja keeli valdavaid assistente, Tunnele praktikante ning lisaks loosime kõikide osalejate vahel välja reise Brüsselisse. Eestis on palju tublisid inimesi ja seega kutsume üles kandideerima Eesti esindajaks Euroopa Parlamendi saadiku kõrvale. Rohkem infot kampaania ja tingimuste kohta: assistent.irl.ee

Ja muide, käisin pühapäeval langevarjuga hüppamas. Sealt sain taaskord mitu head tõdemust. Esiteks, kui 200km/h kiirusel kolme kilomeetri kõrguselt maa poole vuhiseda, siis jõuab kiirelt kohale arusaamine sellest, kui tänuväärne on ikkagi hingata ja elada. Teiseks, peale langevarju avanemist oli aega ringi vaadata ning millegipärast neid metsasid ja põldusid imetledes hakkasin ümisema: Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa... Ehk siis, sealt ülevalt kõrgelt on teinekord hea meelde tuletada, kui toredas Euroopa piiririigis me elame - vahest tuleb kõrvalt vaadata selleks, et aru saada, mis meil olemas on. Kõik ei pea muidugi selleks pilvede kõrgusele ronima, kuid soovitan ka seda proovida.

Nädalavahetusel nägin ka päris esimest liblikat ja see oli kollane - tõotab tulla hea suvi.

0 kommentaari

Liberaalid ühinegu ja Mehhiko

28.04.2009

Veidi vett on merre voolanud vahepeal. Plaanisin kirjutada blogi sissekande lennukis tagasiteel Madriidist, kuid arvuti aku sai enne tühjaks. Mistõttu jäi mulle ainult võimalus läbi telefoni Twitteris siutsuda. Kas pole tore väljend loodud ühe sotsiaalvõrgustiku jaoks "siutsumine"? Nagu Kaur Kender kunagi tabavalt kirjutas, kuidas eestlastega käib kaasas pidev mure - muretseme lapsi, sööme muretaigna kooki, muretseme tööd, muretseme raha... Ehk just majanduslikult raskemal ajal äkki õige aeg muretsemise asemel siutsuma hakata - siutsuda lapsi,  siutsuda tööd oleks ju palju lõbusam?

Mõned päevad tagasi jalutasin Madriidi kuningliku palee juures ja vaatasin hämminguga respiraatoreid kandvaid jaapani turiste, peas küsimus: mida nad nüüd kardavad? Õhtul muidugi selgus CNN vaadates, et asiaadid olid taaskord kiirema taibuga kui meie. Mehhikost oli alguse saanud seagripp, mis oma kombitsad ka USAsse ning Hispaaniasse ulatanud oli. Eile õhtul rääkisin Skype kaudu oma hea mehhiklasest sõbraga, kes andis päris korraliku ülevaate toimuvast. Pakkusin talle peavarju Eestis (juhul, kui ta on kindel, et nakatunud pole), kuid jah, nagu arvata võib, siis Euroopa Liitu neid hetkel sisse ei lasta. Inimestel on seal soovitatud mitte toast välja minna ning kõik massiüritused on tühistatud. Minu sõber ise on ettevõtja, kes väga palju üldiselt reisib ja seega ütles, et istubki kodus ja peab pikki konverentskõnesid ning midagi seisma pole jäänud. Nagu ta ka ütles, siis paanikat on hetkel rohkem, kui tegelik probleem võib-olla lubaks, kuid surmajuhtude arv tõuseb. Mida ma ise meediavahendusel välja lugenud polnud, siis on olemas selle jaoks juba ravim, kuid ravi peab algama 48h jooksul, mis teeb selle mõneti keerulisemaks. Ravimi nimi pidi olema Tamiflu ja toimeaine Ocetalmivir või midagi sellist ja müüb seda  Roche. Püüdsin seda ravimi nime googeldada, kuid väga miskit ei leidnud. Sümptomid pidid olema: üle 39C palavik, peavalu ja lisaks teised gripile iseloomulikud - valus kurk, aevastamine jne.  Kuulsin hetk tagasi oma eestlasest sõbralt, et tema kolleeg New Yorgi kontorist on haigestunud seagrippi, seega see tõepoolest levib ja peaksime seda teadvustama.

Hirmus lugu igatahes ja loodame, et olukord saadakse kontrolli alla.

Eile oli Mehhikos ka maavärin, seega tõepoolest kummaline kui palju häda inimestele korraga kaela saadetakse. Minu sõber rääkis selle peale kohalike seas leviva anektoodi, mis veidi painutatud inglise keeles kõlas nii: "What does Mex told the flu?  Look how I shake!!!"

Aga liberaalidest. Postimees on teinud küsitluse Europarlamendi tulemuste kohta ning selle küsitluse tulemusena saavutaksid edu Euroopas ühte erakonda kuuluvad Reformierakond ja Keskerakond. Selle juures tekkis kaks mõttekäiku. Esiteks on palju räägitud sellest, et Eestis on liiga palju erakondi. Kui eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel Isamaa ja Res Publica, kes Euroopa tasandil ühte erakonda kuulusid, kandideerisid konkurentidena, siis täna minnakse valimistele ühtse erakonnana. Selliselt on valijatel kergem eelistusi oma maailmavaate järgi teha. Seega soovitaks ka Keskerakonnal ja Reformierakonnal, kes Euroopas ühte erakonda kuuluvad, ühinemise peale mõelda - Eesti poliitiline maastiks selgineks kindlasti!

Teine mõte oli aga liberaalide võidu ennustamine Eestis üldisemalt. Kurb tõsiasi on see, et nendel, kellel Eestis võib olla toetus tugevam, istuvad Euroopa Parlamendis pisikeses saadikurühmas, kellele jääb pigem vaatleja roll. Kui vaatata EP-d täna, siis Euroopa Rahvapartei-Euroopa demokraatidel (kuhu kuulub IRL) on ligi 300 saadikukohta (785-st) ning samuti on meie ridades Parlamendi president Pöttering ning Euroopa Komisjoni president Barroso. Liberaalidel on EP-s vaid sadakond kohta. Kui meil on Eestil 6 kohta üldse kokku Euroopa Parlamendis, siis oleks ju mõistlik jaotada ridadesse, kellel on ka reaalselt mõjuvõimu? Aga noh, eks selle otsuse teevad valijad ja kui me saadame Euroopasse saadikuid roheliste ja kollaste plakatite järgi, siis eks see ole ka märk omaette.

0 kommentaari

Ettevõtte asutamine 0 EEK - Juhan, teeme ära!

22.04.2009

Tervitusi pilvede pealt. Olen taaskord lennul Tallinn-Amsterdam ning arutlen veidi teema üle, mida minu arvates peaks Majandusministeerium kiiremas korras ära tegema. Nimelt tuleb täna alustajal ettevõtjal Eestis välja käia erinevate riigilõivude ning maksudena ligi 5000 krooni. Võrdluseks võib tuua, et Suurbritannia ja Prantsusmaa, kus luuakse aastas sadu tuhandeid uusi ettevõtteid ning  kogu registreerimisprotsess maksab ca 1500 krooni ehk kolm korda vähem kui meil.  Tegemist  on otsese kuluga, mis tegelikkuses riigile tuleks ju uute töökohtade ja maksude näol hiljem tagasi. Iga päev kasvab meil töötute inimeste arv turul. Andes paremad tingimused inimestele luua nii endale kui ka heal juhul teistele töökoht,  aitame olukorra paranemisele kõvasti kaasa. Teadustööd on tõestanud, et ettevõtte loomise vabadus on seotud majanduskasvuga. Londoni Majanduspoliitika Instituudi teadur Michele Cincera väidab eri riikide põhjal tehtud uurimuses, et ettevõtlusreformi tulemusel 1% juurde loodud ettevõtteid tähendab umbes 2,2% majandustoodangu ning 2,7% tööhõive kasvu.

Euroopa Komisjon on aastaid läbi viinud erinevaid uuringuid ettevõtlikkuse teemal. EL-i uusliikmete kodanikud on oluliselt enam valmis nägema end ettevõtjatena, kui nn vana-Euroopa. See on meie pluss, mida tuleb ära kasutada! Küsimusele, kui hea meelega näeksite ennast ettevõtjana järgmise viie aasta jooksul, vastati uutes liikmesriikides toetavalt 40-l protsendil, samas kui endale töökohta loomas näeks üksnes kolmandik lääne-eurooplastest ning seda langevas trendis. Ameerika Ühendriikides oli aga veel 2004. aastal see protsent 46! Seega peame looma tingimused, mis toetavad täna uute ettevõtjate tekkimist. Ideid on ju paljudel ning tihtipeale on need jäänud mugavuse ning hirmu taha loobuda töökohast ja oma asja ajama hakata - st riske võtta. Olles täna aga jäänud tööta on inimeste valmisolek võtta juhtroll oma elukorralduse üle üsna kindlasti kordades suurem. Seega tuleb seda toetada. 5000 krooni otsest tühja kulu selleks, et oma ettevõtmisega alustada on siiski väga palju täna taskust välja käia.

Tegelikult tasuta ettevõtte registreerimise idees ei ole midagi uut, sest see on juba kasutusel väga edukalt Taanis ja Sloveenias. Esimene neist on erinevates majandusvabadust hindavates edetabelites maailma esimeste seas, teine on jällegi olnud kõige enam arenenud EL-i uusliige, kes pidevalt erinevatel aladel Eestile silmad ette teinud. Oleme riigina alati silma paistnud oma kiire kohanemisvõime ja nupukuse poolest. Õppigem headest näidetest ning kuulame Euroopa Komisjoni, kes oma erinevate uuringutega tõestab, et ettevõtte asutamise lihtsustamine mõjub tööturule hästi.  Parafraseerides Neil Armstrongi, siis ettevõtte asutamise lihtsustamine võib olla väike samm riigi, kui suur samm inimeste jaoks. Seega, Juhan, teeme ära!

Varsti hakkame maanduma ning siis ootab mind lend Tallinn-Madriid. Kuigi peaks mind ootama ca 20 C temperatuur päevadel, kui mul on koosolekud, siis viimaste teadete järgi nädalavahetuseks lubas pilves ning alla 20 C ilma - Eestis aga päikeselist ning ca 20 C, seega nautige ilusat Eesti kevadilma. Siiski loodan, et ilmataat halastab minu peale ja hoiab Hispaaniat päikeselisena ka nädalavahetusel.

0 kommentaari

Muinasjutud

21.04.2009

Kas see pole mitte liigutav video? Sellest räägiti mulle mõned päevad tagasi ühel sünnipäevapeol, kuid unustasin tookord  välja otsida.  Nüüd siis saadeti see link mulle ning pean tõdema, et see oli tõesti liigutav. Poetasin päris mitu pisarat. Hea on näha, et muinasjutud elavad ka tänapäeval ja eks sellest on nii mõndagi õppida. Kõige liigutavam osa selle juures on tõsiasi, et lavale astudes ja seal olles ei olnud žürii ega ka publiku seas suure tõenäosusega ühtegi inimest, kes temasse oleks uskunud ning selle juures olla piisavalt tugev enda tõestamiseks väärib aplausi.

Käisin täna just MTV viimaste kohtumiste vahel ka esinemas ühes Tallinna koolis. Rääkisin noortele ettevõtlikkusest ning erinevatest inimestest, kes on selle musternäited minu jaoks. Ma küsisin noorte käest, et kui paljud teavad, kelleks nad saada tahavad ning liialdamata arvan, et ca 100-st inimesest tõstis käe alla kümne. Ja see ei tähenda, et inimestel poleks unistusi - on lihtsalt liiga palju segadust ja hirmu nende maha matmiseks.  Sellega meenub mulle üks asi USAs, mis mulle kohe silma jäi - karjäärinõustajal ehk siis inimesel, kes aitab igal õpilasel aru saada oma tugevustest ja sihtidest, oli väga oluline roll koolis.

Huvitav, miks Susan Boyle, kes oli saates osalemise ajal 47 aastat vana ja laulnud sellest ajast, kui oli 12, võttis nii kaua aega selleks, et lavale astuda?

PS. Usun, et suurem osa lugejaid on seda videot juba näinud - olin veidi aeglane - kuid kordamine on tarkuse ema ;)

0 kommentaari

Minu lahkumine MTVst ja Savisaar

19.04.2009

Niisiis on aeg teha kannapööre ning ma lahkun MTVst. Olen oma panuse seal andnud ning nüüd on aeg uutele tuultele. Pealegi ei saa ma samal ajal keskenduda kampaaniale ja MTV juhtimisele, seega on vaja teha valikuid. Seda enam paneb mind imestama, kuidas  Padar Sotsiaaldemokraatide esikandidaadina jõuab Eestile majanduslikult kõige raskemal ajal pidada samal ajal nii rahandusministri ametit kui ka teha Europarlamendi kampaaniat? Hakkab kohe kõhe Eesti riigi pärast, kui minister peab raskel ajal sedasi tõmblema. Sama kehtib ka Tallinna linnapeaga - juhtida linna ja samal ajal rallitada mööda Eestit kampaaniaga, kas linnas on vähe tööd? Ja üleüldse, minule teadaolevalt ei räägi Edgar Savisaar inglise keelt, seega tekib küsimus, et mida ta seal Brüsselis teha kavatseb? Eestil on Euroopa Parlamendis kuus kohta ning kui üks neist on tummahammas keelebarjääri tõttu, siis pole temast seal tolku. Edgar, Brüsselis vene keelega hakkama ei saa...  Seega kutsun üles kiiremas korras inglise keele kursustele  minema! Võin mõnda head õpetajat soovitada või siis vajadusel ise õpetada. Olles USAs keskkooli lõpetanud ja aastaid rahvusvahelises ettevõttes toimetanud, siis on mul see päris käpas.

Ise kavatsen ülejärgmine nädal alustada prantsuse keele õpinguid, kuna see on teine oluline keel, mida Brüsselis vaja läheb. Saksa ja hispaania keelt pean hakkama värskendama, kuna neid olen küll päris pikalt õppinud, kuid on veidi roostes. Vene keelt saab vormis hoida ka Eestis.

Nüüd siis MTVst. Minu aeg on edasi minna, aga kui teha üks kiire meenutus, siis on päris palju momente, mille üle uhkust tunda.

Me tõime esimesena MTV laienevate turgude regioonist (Emerging Markets) koju päris MTV Euroopa Muusikaauhinna ning meie bänd oli ka esimene, kes sellele lavale pääses. Selle protsessi juures oli nii palju abilisi, et ei hakka kõiki nimetama, kuid eks see näitas meile kõigile, kuidas on võimalik teha võimatut. Ratsionaalselt kaalutledes poleks meil olnud mõtet sinna võistlustulle isegi minna. Seda tasub meeles pidada tänases majanduskeskkonnas - mõtelgem suurelt ;) 2007. aasta Bedwettersi võidust räägiti ka möödunud aastal toimunud juubeli (15 aastat MTV Euroopa Muusikaauhindu) üritust kokkuvõtvates rahvusvahelistes pressikajastustes - me tegime ajalugu ja see kirjutati üles!

ISpace Tallinn, Eesti promo-kampaania kaheksas MTV kanalis - UK, Saksamaa, Norra, Taani, Rootsi, Soome, Läti, Leedu. Esimese kohaliku kontorina tegime MTV Internationaliga koostööd, millest sündis rahvusvaheline turismi sihtkohta propageeriv kampaania. Meile usaldati selles kandev roll ja saime hakkama - taaskord tegime väikest ajalugu ja põhjust tunda uhkust. Ja muidugi ei saa märkimata jätta Kerli "Creepshow" osalemist selles kampaanias - need öised konverentskõned Kerli esindajatega USAs, kus mina olin juba teki all, ei lähe küll kunagi meelest :)

Siis veel Coca-Cola Soundwave garaažibändide võistlus, aastaid kestnud koostöö Elisa kõnekaardiga Zen (mis muuseas algas Bedwettersile video tegemisest), Eesti Energiaga elektripirnide kogumise kampaania, "Et homme nägemata ei jääks" turvavöö kampaania ning Sakuga Eesti 100 kvaliteetse muusikavideo esitlemine Vabariigi Aastapäeval - võib öelda, et see MTV, millest käivitamise juures unistasin, on sündinud.

Nüüd võiks lendu saata uued unistused ning kuna meie riik on MTV Internationali koostööpartner, siis võiks järgmine suur sündmus olla MTV Euroopa Muusikaauhindade toimumine Tallinnas. Seal on suur konkurents, kuid oleme teinud juba nii palju võimatut, et miks mitte võtta ette järgmine suur eesmärk? See aitaks promoda meie riiki nii Euroopas kui ka mujal maailmas ning korraldusliku poole pealt on meil kogemust juba piisavalt.

Ja Marko Lillemägi, minu järeltulija MTV Eesti juhina,  on kindlasti just õige inimene seda kõike edasi viima. Ma tõin ta MTVsse 2007. aasta kevadel "Postimehest". Ta aitas mul ehitada MTV-d Eestis ning olen veendunud, et tema suurepärane suhtlemisoskus ja suured mõtted aitavad MTV Eestit lennata veel kõrgemale.

MTV puhul on siiski tegemist maailmas kõige tugevama noortebrändiga, seega on mille kallal tööd teha.

Ilusat nädala algust!

0 kommentaari

Maailm ja automaks

13.04.2009

Täna õhtul kogesin taas kui võimsad võivad olla praegused sotsiaalvõrgustikud ja nende võime viia mõne minutiga mõte kogu maailmani. Nimelt lugesin raamatut ning taustal mängis CNN saatega "Quest Means Business", mida juhib üks CNN juhtivaid telenägusid Richard Quest.

Loomulikult olid arutluse all ka majanduslangus ja selle mõjud väikeettevõtjatele üle maailma. Üks küsimus, mille üle mõtiskles ja näiteid tõi olid väikesed nn nurgapoed. Ta saatis õhku küsimuse: kuidas on sinu kodukandis majanduslangus mõjunud väikestele poodidele? Seejärel Twitteri kaudu võttis 2-3 mõtet, mida eetris ette luges. Kuna olen alati reisides mõelnud selle peale, et ometi võiks ka muu maailm jõuda meile järele ja tasuta traadita internet võiks olla kättesaadav avalikes kohtades, siis saatsin ka soovituse, et majanduslanguse ajal klientide meelitamiseks võiks kohvikud ja väikesed poed võimaldada tasuta wifi kättesaadavust ning et Eestis töötab see hästi. Eks sellel ole mitu külge - esiteks on see niiehknaa hea, kui interneti kättesaadavus on tasuta ning teiseks ka inimesed, kes otsivad endale uusi väljakutseid saavad ülemineku ajaks oma nn kontori kohvikusse viia. Facebookis alustasin ka sellekohase üleskutse mõni aeg tagasi, et muuta Euroopa maailma nn traadita interneti pealinnaks.

Mõned minutid hiljem luges Richard Quest minu soovituse otse-eetris ette. Ütleme nii, et hetkeks jäin ekraani suurte silmadega vaatama, kuna mõte, et kogu maailma CNN-i vaatajad kuulsid just minu nime, sõnumit ja minu kodumaa nime mõtte vahendusel, mille olin teele saatnud üsna spontaanselt mõni minut enne seda, ei mahtunud väga pähe. Sellised on siis täna võimalused kiireks suhtlemiseks ja sõnumi edastamiseks. Eks see on ka väike tõestus selleks, et pole me midagi piiririik, keda muu maailm ei kuule.

Peaasi, et me sellised rumalad mõtted nagu "automaksu kehtestamine" kiiresti ära unustaks. See oleks umbes sama absurdne meetod "majanduse turgutamiseks" kui lisada restoranis päevapakkumiste menüüsse "toidu nuusutamine", arvates, et keegi sellest kõhu täis saab. Sellised meetmed mässiksid meie inimesed, kes igapäevaselt tegutsevad, veelgi enam kohustuste ahelasse. Pigem tuleb praegu mõelda, kuidas aidata ahelatest vabastada ning innustada tegudele - näiteks üks väike samm võiks olla seesama ettevõtte asutamise  otseste kulude nulli viimine (hetkel Eestis ca 5000 eek).

Ilusat nädala algust - kevad on nüüd päriselt käes. Pirital täna jooksmas käies jäin ühel hetkel lihtsalt merd ja loojuvat päikest vaatama, sest see pilt oli lihtsalt liiga ilus, et seda mitte märgata.

0 kommentaari

Praha kevad ja Obama

09.04.2009

Käesolevat blogisissekannet oli mul plaanis teha tagasilendude ajal Praha-Amsterdam-Tallinn, kuid, kuna polnud taipu arvuti akut enne laadida, siis muljetan nüüd ööpäev hiljem. Enne, aga kui jõuan lähemalt teema juurde, siis nuriseks veidi selle üle, et Prahast Tallinnasse ja vastupidi saamiseks kulus taaskord üle poole päeva aega ümberistumiste tõttu ning kuigi tegemist võib näida tühise probleemiga, siis tegelikult otselendude vähesus võtab paljuski meil ära konkurentsieelise. Prahas lennujaamas seisin tabloo ees, kus näha kõik väljalennud ja minu kõrval seisis härrasmees Euroopa Komisjonist, kes ka konverentsil osales ning küsis õigustatult: "Näe, Tallinnasse ei lähegi siit ühtegi lendu, miks?" Jäin sellepeale vaid kokutama, et, jah, areneme samm haaval. Mida raskem on meieni saada, seda vähem meiega asju aetakse, seega peaks see olema kindlasti teema, millega tegeleda.

Prahasse kutsuti mind esinema väga pika nimega konverentsile "Partnership between Education and Training Institutions and Employers in the Context of Lifelong Learning", mis võiks eesti keeles olla "Hariduse, koolitusasutuste ja tööandjate koostöökonverents". Esinejate seas olid veel sellised tegelased nagu Microsofti Euroopa juhatuse esimees Jan Mühlfeit, Volvo Grupi asepresident Jan-Eric Sundgren, Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuuri direktoriaadi juht Philipe de Buck, Euroopa Komisjoni volinik Jan Figel ja mitmeid teisi huvitavaid tegelasi. Kuna kohapeal olidki kõigi kolme poole esindajad, siis püüti leida ideid ja lahendusi selleks, kuidas omavahel paremat koostööd teha. Kuna Tšehhi Euroopa Liidu eesistujamaana on võtnud ettevõtluse teema erilise tähelepanu alla, siis oli mul hea meel tõdeda, et ka majandus-ning ettevõtlushariduse integreerimise teema üldhariduskooli programmi oli väga kõrgelt esile tõstetud ja minu roll koos ühe Rootsi, Norra ja Slovakkia ettevõtjaga oli sellest rääkida. Usun, et sain hästi hakkama ja hoidsin Eesti lippu kõrgel. Moderaator oli jaganud laiali hääletussedelid (saime teada alles laval!) ja kutsuti üles valima ettevõtja, kelle ideedesse kõige rohkem usku on, mille tulemused siis peale Jan Figeli ettekannet teatavaks tehti ja võite kolm korda arvata, kes selle hääletuse võitis? Selle eest andis Tšehhi haridus-,noorsoo -ja spordiminister mulle ka imeilusa lillebuketi ja kingituse kaasa (ka lilled tõin Eestisse kaasa ja lennukites hoidsin veetopsides elujõulisena).

Üks huvitav tõdemus, mille tõi välja Christian Weinberg, Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadist (meie oma Maive Rute alluvusest, kui ma ei eksi) oli see, et kui tehti uuring inimeste valmisolekust hakata ettevõtjaks, siis Euroopas on see valmisolek iseenesest suurem kui USAs, kuid ettevõtlikkuse tegelikkuses jääme aga alla. Muuseas, meie naabri, Läti inimesed näitasid siinkohal kõige suuremat valmisolekut üksinda juba proportsionaalselt paremat kui USA. Meie jäime kõvasti maha, mis oli samuti minu jaoks üllatav. Hea uudis on see, et järelikult on meil ruumi, kuhu areneda. Loodan, et selle asemel, et raskel ajal meelt heita, võtavad meie inimesed end kokku ja hakkavad oma ideid ellu viima. Kui nüüd hea kolleeg ja majadusminister Juhan Parts teeks ära selle sammu, et ettevõtte asutamise kulu viia null kroonini (hetkel on ettevõtte asutamise juures Eestis kulu ca 5000 krooni, mis läheb riigilõivudeks, notariteks), siis on selle eesmärgi saavutamine, ka sammu võrra kergem...

Ja muide, päev enne minu jõudmist Prahasse, oli seal visiidil president Obama. Nagu saksa-vene segakeelt kõnelev autojuht, kes oli mulle lennujaama vastu saadetud,  teadis rääkida, siis oli kogu Tšehhi politsei selleks ajaks pealinna saadetud. Kahju, et Obamaga ei kohtunud ;) Tagasiteel ostsin lennujaamast lugemiseks kaks ajakirja - "Business Week" ja "Vogue", mille kaanelugu oli Ameerika esimese leedi Michelle Obamaga. Eks ka esileedide maailma on toonud uue presidendi tulek uue hingamise - see kumas läbi ka sellest kaaneloost.

Kui aga lendudest veel rääkida, siis hea uudis nende ümberistumiste juures on see, et jääb aega veidi rohkem aknast välja vaadata. Eile, kui lennuk hakkas maanduma Hollandis, siis paistis ookeani pealt imeilus pilt - päike paistis justkui laisalt pilvede tagant ja tekitas vee peale pika kollase joone, mis valgustas kaugel uitavaid laevu. See pilt tundus kuidagi rahulik ja natukene igavikuline. Mind pani see igatahes sügavalt sisse hingama.

Olen täna jälle mitmeid kordi CNN-i pealt kuulnud viimaseid kajastusi Itaalia maavärina piirkonnast ja kuna eelmisel aastal päris pikalt seal lähedal viibisin, siis paneb ikka mõtlema see loodusjõud. Loodan, et kiire abi aitab inimeste normaalse eluolu kiirelt taastada.

Aga homme lähen ma külla Rapla inimestele ning õhtul kavatsen end välja lülitada igasugustest töömõtetest, seega homme te minust ei kuule. Karupoeg Puhh ütles umbes nii: "On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall." Usun, et ühe kanamuna värvimine pühade ajal võib umbes sama hästi mõjuda. Häid pühi!

0 kommentaari

Hariduspoliitikast pilvede all ja kohal

06.04.2009

Esmaspäeva varahommik Tallinna lennujaamas. Naudin veel viimaseid hetki tasuta traadita internetti. Eesti on selles suhtes ikka väga uuenduslik, et internet on tasuta ja kättesaadav pea kõikjal. Üsna vastuvõetamatu on ringi reisides näha millist hingehinda selle kasutamise eest mujal võetakse. Olla internetis tähendab olla infovoo keskel ja seega võiks täna tegelikult interneti ligipääs kuuluda inimeste põhiõiguste alla.

Minu viimased päevad on möödunud ratastel trajektooril Tallinn-Viljandi-Tartu-Tallinn-Pärnu. Ei tea kas asi oli päikeses, kuid üllatavalt palju entusiasmi oli nii Viljandi haridusmessil kui ka Pärnus Eesti Õpilasesinduste Liidu üldkogul. Viimasest tahtsingi veidi pikemalt rääkida. Peale lihtsat rehkendust selgus, et ajast, mil juhtisin Eesti Õpilasomavalitsuste Liitu (uue nimega Eesti Õpilasesinduste Liit) on möödas juba seitse aastat. Ka toona kui mina selle organisatsiooni juhtimise üle võtsin oli haridusministriks Tõnis Lukas, hiljem minister vahetus. Mis on vahepeal muutunud? Põhimure, millest toona õpilaste poolt rääkisime, oli liiga faktikeskne õpe. Rõhutasime vajadust liikuda individuaalse õppekavani. Kooli  roll on aidata leida iga  õpilase oma tee ja väljakutseid, mitte ei toodaks konservivabrikule sarnaselt ühetaolisi tooteid.  See oli ka teema, mis mind kunagi erakonda tõi, kuna Toivo Maimets oli minister, kes julges taolised muudatused reaalselt ka plaani võtta. Kuna hariduses on aga väga mitmeid osapooli ja julged ideed leiavad ka kiirelt vastaseid, siis Toivo Maimetsa plaanid lendasid vastu taevast ja edasine kulg hariduspoliitikas on liikunud sama turvaliselt ja muutusteta nagu enne seda. Siinkohal ei taha minisitrit liigselt kritiseerida - nagu Maimetsa kogemus näitas, siis pole mõtet ju saagida oksa enda alt.  Jääb ikkagi küsimus - kus on see kaasaegne hariduspoliitika, kui õpitakse tänaseni nõukogude ajal loodud koolimudeli järgi? Esimesel Eestiajal olid klassikalised gümnaasiumid, kus erinevad vanuseastmed olid koondatud ühte kokku. Selline mudel annab võimaluse koondada rohkem erialaõpetajaid ühte kooli. Näiteks, kui koolis õpib 800 gümnasisti, siis võivad nendest ca 60 olla ajakirjandushuvilised ja seega on mõtet juba palgata selle jaoks eraldi õpetaja (erinevalt olukorrast, kus igas astmes on 2-3 paralleelklassi). Erinevalt praegusest olukorrast, kus õpetajad peavad koormuse saamiseks erinevaid ainetunde andma.

Vahepeal kutsuti lennuki peale ja jätkan kirjutamist juba pilvede kohal...

 Kui olin Pärnu Linnavolikogus hariduskomisjoni esimees, siis tulenevalt õpilaste arvu vähenemisest ning samuti sellest samast spetsialiseerumise paremaks muutmise loogikast lähtuvalt püüdsime ellu viia koolivõrgureformi. Selle plaani sisu oli muuta kaks suuremat kooli puhtaks gümnaasiumiks - vastavalt siis reaal- ja humanitaarkallakuga ning ülejäänud koolid oleksid jäänud põhikoolideks. Eesmärk siis parandada õpilastele kättesaadava hariduse kvaliteeti - pole ju õpilase süü, et koolis, kus on kaks paralleelklassi gümnaasiumi astmes, pole võimalik ka tugevaid eriala õpetajasid palgata. Koolivõrgureform kukkus aga kolinal läbi, kuna õpetajate vastuseis oli väga suur. Mäletan kommentaari: "Õpetajad on oma kollektiiviga harjunud ja ümberkolimine oleks nende jaoks ebamugav." Tsiteerides klassikuid ütlen selle peale: tule taevas appi!

Kuna olen ise õppinud USAs koolis, kus keskkool oli ettevalmistus ülikooliks - õpilane sai baasteadmised üldainetes ja siis spetsialiseerus karjäärinõustajate abil just nendes ainetes, mis tema soovitud ülikoolini aitasid jõuda. Targutajad ütlevad kohe, et USA kooliga pole mõtet võrrelda, kuna seal on ju inimesed rumalad. Neile ütlen siis ennetavalt juurde, et esiteks on rumal see, kes nii ütleb ja teiseks kui kritiseerida sealset kooli, siis nõrkuseks pidasin eelkõige seda, et kui meil kukuvad laisad välja gümnaasiumist, siis seal saab ka tema oma paberi kätte ning eks see latti alla tõmbab. Neil aga, kellel on huvi, oli sealne kool suurepärane partner oma tee leidmisel.

Nüüd jõuangi Eesti Õpilasesinduste Liidu rollini. Nagu näha, siis hariduses muudatuste läbiviimine on raske, vaatamata tõsiasjale, et sellel põhineb paljuski kogu rahva tulevik. Õpilastel on kaks privileegi - ühelt poolt on õpilased üks osapool hariduses ning väga oluline osapool, teisalt oodatakse noortelt mõneti radikaalsemaid seisukohavõtte. Seega soovin meie õpilasjuhtidele rohkem julgust ja pealehakkamist parema koolitee eest võitlemisel. Ehk ühel päeval jõuame siis ka selleni, et meil koolist väga kõrge väljaangevus väheneb, kuna õpilastel aidatakse leida oma tee ja tugevused ning samuti teab gümnaasiumi lõpetaja kuhu ta edasi liigub. Andke andeks, kui eksin, aga hetkel valitseb keskkooli lõpus väga paljudel siiski segadus - ettevalmistus miljonimänguks on küll hea, kuid kõik sinna saatesse ei mahu.  Muster on umbes selleline, et paberid antakse sisse erinevatele erialadele ja kuhu tasuta kohale saab, sinna ka suure tõenäosusega minnakse.

Nüüd aga hakkan maanduma Amsterdami lennuväljal ja seega tuleb arvuti sulgeda. Ilusat kevadilma! Mõne tunni pärast jõuan Prahasse ja seal pidi 20 kraadi sooja olema, seega tõotab tulla tore algus nädalale.

PS. Teksti panin blogisse üles Amsterdami lennuväljal, kus 1,5 h traadita internetti maksab 12 eurot = 187 krooni. Selle peale ütlen uuesti: tule taevas appi!

0 kommentaari

Laen on võõra vara ja kevad toob värve

01.04.2009

Käes on kolmapäev. Paari päevaga on juhtunud nii mõndagi - ärevust on nii Eestis, Baltikumis laiemalt kui ka mujal Euroopas.

Eestis teatas peaminister Andrus Ansip eile plaanist külmutada II pensionisamba maksed. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et tänased tegusad ja tööd rabavad inimesed maksavad oma pensioni arvelt kinni tänased riigi puudujäägid - sealhulgas tänaste pensionäride pensionitõusu. Eks ühtpidi on arusaadav, et aeg pole kergete killast, kuid selline samm on tänase valu leevendamine tuleviku arvelt kõige äärmuslikumas mõttes. Ühtepidi selletõttu, et inimesed, kes on liitunud pensioni teise sambaga pettuvad, sest nende tuleviku hoiuste arvelt makstakse kinni tänased mured - sisuliselt on see laenu võtmine tänastelt töötegijatelt. Mõeldav oleks ta sel juhul kui hiljem see tagasimakse tehakse kokkulepitud intressiga - nii nagu laenu puhul ikka.

Jah, on selge, et tänast olukorda tuleb päästa ja nagu ütles Indrek Neivelt, siis on see halbadest valikutest parim. Kuid tasuta lõunaid pole olemas, seega miks peaks olema riigil võimalik laenata tänaste töötegijate tuleviku pensionivarusid hetkeolukorra päästmiseks, saamata jäänud tulu eest intressi maksmata?  Sotsiaalvõrgustikus Facebook ütles riskikapitalist Üllar Jaaksoo tabava märkuse pensionisamba maksete külmutamise kohta: "Majanduslanguses on aktsiahinnad soodsamad, mida pensionifondid osta saaks tulevaseks kasvuks ja kui kokku hoida ning selles etapis mitte investeerida, siis ka tootlus tulevikus kehvem, kuna ostma hakatakse jälle tõusuhindadega."  Langus on parim aeg odavalt ostmiseks ja seega lühiajaliselt päästerõngana tehtav samm pikas perspektiivis võib minna üsna kalliks maksma ja mis põhiline - pensionisüsteemiga liitumine kaotab igasuguse usaldusväärsuse, kuna erand kinnitab teatavasti reeglit. Erandist saab rääkida juhul, kui lepitakse kokku selle tuleviku hind, mis näitab, et pikas perspektiivis tänast töötegijat nö "lohku ei tõmmata".

Aga Londonis on homme G20 tippkohtumine ja sellega seoses märatsesid täna kapitalismivastased, anarhistid ja keskkonnakaitsjad Londoni kesklinnas. Eks homne päev tõotab tulla huvitav mitmel põhjusel - esiteks on see Obama proovilepanek debatis teiste suurte riigipeadega ja teisalt saab näha, mis ja kas lahendusi maailmamajanduse turgutamiseks pakutakse. CNN-is on viimastel päevadel kuulda olnud üsna skeptilisi arvamusi neljapäevase kohtumise kohta.

Läti peaminister teatas täna, et neil jätkub raha juunikuuni. Siis peaks jõudma nendeni järgmine laenusaadetis. Läti mure on ka meie mure juba seetõttu, et kui nemad peaksid ebaõnnestuma, siis ühena Baltikumist mõjutab see meid ja meie mainet väga suuresti, seega elagem kaasa, et värske peaminister, endine Europarlamendi saadik, Valdis Dombrovskis aitab riigi jälle jalule. Ja üks Karumsi kohuke päevas saame anda oma väikese panuse selleks, et naabritel läheks samuti paremini.

PS. Seoses kevade tulekuga on minu juuksed värvunud vanaemalõnga roosaks ja see ei ole aprillinali. Edgar, kellega Sa nüüd mind võrdled?

0 kommentaari

Makaronid kiluga

29.03.2009

Käes on pühapäev, nädalavahetus hakkab lõppema. Ja kuigi Reformierakond kinnitas ära oma Europarlamendi saadiku kandidaadid, siis nendele ma oma blogisissekannet ei pühenda. Põhjus lihtne. Euroopa Parlamendis istuvad nad ju kõrvuti koos Keskerakonnaga ühes väikeses fraktsioonis, millest tulenevalt on ka sõnaõigus marginaalne. Seega kui Eestil on 6 saadikukohta 785st, siis on mõtet saata ainult esindajaid, kes istuvad suurimates ja tugevamates fraktsioonides - ja justnimelt suurimasse Euroopa Rahvapartei fraktsiooni kuulub IRL. Ja kuigi nende nimekirja on üksteise järele peibutuspartidena seatud praeguseid ministreid (ministritöö käib üle jõu?), siis pardiprae asemel otsustasin sombusel kevadpäeval pühendada oma blogisissekande makaronidele kiluga. Retsepti päritolumaa on Itaalia - see killuke Lõuna-Euroopat.

"Vanaisa rannakarbi-linguine". Retsepti leidsin Jamie Oliveri Itaalia rännakutest ja tore on ta mitmel põhjusel. Kui tavaliselt on retseptides ca 4 inimesele ette nähtud kogused, siis see on aga 1-le inimesele, mis juba ette säästab aega ja raha koguste õigeks kalkuleerimiseks.


Kõigepealt paned väikesesse potti keema soolase vee. Samal ajal paned pannile mõned piisad oliivõli ja tõstad selle keskmiselt kuumale pliidile. Sinna pane juurde viilutatud küüslaauguküüne ja kui on soovi ja võimalust (mul oli kapis olemas) siis purusta peale veidi kuivatatud tšillipipart, kuid ainult natuke, kuna tšilliga liialdamine võib toidule saatuslikuks saada ning anšoovisefilee ("Tallinna anšoovis kilufileest" sobib hästi - hind ca 20 EEK). Seejärel lõikad pooleks 6 kirsstoimatit ja pigistad pannile, kui küüslaauk on praadima hakanud. Nüüd lisad keevasse vette ca 100g linguine (mina asendasin tagliatelledega, kuna poes värsket linguine polnud). Jamie Oliver tõi juurde märkuse, et kuumus ei tohi olla nii suur, et küüslaauk värvi muutma hakkaks, kuid piisav, et anšoovis sulaks (mida iganes see tähendama peaks). Seejärel viskad pannile peotäie pestud rannakarpe (mina ostsin külmutatud merekarpe ja viskasin need jäätatult pannile). Seejärel raputad veidi panni, paned kaane peale ja küpsetad kuni karpide kaaned on avanenud (ca 5 min). NB. need mõned karbid, mis ei avane tuleb ära visata, kuna on pahaks läinud. Seejärel lisa pannile veidi tükeldatud peterselli.

Pasta valmista vastavalt ettekirjutatusele (värske pasta keeb ainult ca 4 min), nõruta nii, et osa keeduvett jääks alles, kuna selle lisad hiljem kastmele. Nüüd kalla nõrutatud pasta potti tagasi ja lisa juurde karpidega kaste ning pane madalal tulel tagasi pliidile. Seejärel serveeri kohe. Mina puistasin peale ka parmesani.

Selline killuke Lõuna-Euroopat võib ühe sombuse pühapäeva muuta palju kevadisemaks.

Muusikasoovitus meeleolu tõstmiseks: Horoskoop "Sõit pilvelaeval".

0 kommentaari

Lipstoki heietuse kommentaariks

26.03.2009

Peale pikka päeva istusin maha ja käisin üle veelkord uudised ning sealhulgas ühe artikli "Postimehes", mis esimese lugemise korral  kuidagi arusaamatuks jäänud oli. Nagu hiljem selgus, siis arusaamatuks jäi ka teise lugemise järel. Paljutõotava positiivsust süstiva  alguse järel "pole põhjust olla liialt kartlik " toob Eesti Panga president lugejani üle 10 000 tähemärgi pisut elukauget, vabandust, aga kohati ka seosetut teksti ning tänase päeva probleemide suhtes paraku vaid üldistavat teoreetilist käsitlust. Hea panga president –  inimesed vajavad täna eelkõige praktilisema iseloomuga lahendusi ja seda kohe praegu.

Püüdsin ette kujutada, mis mõttega tõstis pilgu sellelt kirjutiselt mõni teine ettevõtja, kes parasjagu tegeleb ühelt poolt võlglastelt rahade kättesaamise, teiselt poolt oma võlgade tasumise ja kolmandalt poolt oma töötajatele töökohtade säilitamisega või hoopis töötuks jäänud pereema? Päris täpselt ei saanud ka aru, et kus kohas selles artiklis koorus välja avalause "pole põhjust olla liialt kartlik ." On hea meel näha, et meie panga presidendi sõnavara on lai, kuid veelgi olulisem kui keeleoskus on anda edasi arusaadavaid mõtteid. Mind viis artikli lugemine Google otsingumootorisse, et leida meie panga presidendi resümee. Nagu tekstist mõneti ka peegeldus, siis ei leidnud sealt päevagi töökogemust erasektoris http://tinyurl.com/c49heu (vabandage, kui eksin!). Äkki  oleks praegu paras aeg teha töövarjupäev ning külastada mõningaid ettevõtteid, kes täna higi ja vaevaga meie majandust elus hoiavad, et  aru saada, millest siin ikkagi suurte sõnadega räägitakse?

Pigem usun veendumusse, et lihtsuses peitub võlu ning seega katsuks jääda selgete arutelude juurde, mis vastavad küsimusele: mida saame teha täna, et meie inimestel oleks töö ja ettevõtjatel võimekus töökohti luua. Ehk võiks üheks väikeseks sammuks olla ka Taanile ja Sloveeniale sarnaselt ettevõtte asutamise kulude nulli viimine - on ju Euroopa Komisjon uurinud ja tunnistanud positiivset seost ettevõtte loomise lihtsustamise ning ettevõtlusaktiivsuse vahel.

Loen Eesti Panga presidendi arvamusavaldusest: "Tööturul on lühemas perspektiivis asjakohane paindlike trendide kasutamine". Tõesti on!

Ja veel: "Arusaadavalt toetavad seda hästi toimiv töötuskindlustus ning ümberõpe.“ Kahjuks absoluutselt asjakohatu väide tänases kontekstis. 50000 töötu hulgast saavad täna ümberõpet 2000-3000 inimest ning tööhüvitist makstakse keskmiselt 6 kuud. Seejuures ei tasu unustada, sügisel töötuks jäänud peab alates aprillist toime tulema tuhandekroonise toimetulekutoetusega.  Kuid kriis kestab meil tunnustatud teoreetikute hinnangul vähemalt veel aasta.

Edaspidi tuleb üldistamise kõrval ka Töötukassa ja Tööturuameti kodulehel pakutud andmetesse süveneda. Töötukassa reservid pole teatavasti lõputud ning ettepaneku peale töötuskindlustusmakseid tõsta pole seni reageeritud.

Loodan, et riik ja omavalitsused toimetavad vaikselt ettevõtjate ja töötute abistamiseks ehk juba lahenduste kallal. Usun küll, sest meil on praktilist oskust ja tarkust leida lahendusi – seda on näidanud meie ajalugu ja seega küll näitab ka tulevik.

0 kommentaari

Avatud maailm

22.03.2009

Aasta on 2009, käes on varakevad ja istun läpakas süles, ühes oma lemmikus, Fahle kohvikus. Tegelikult on Tallinnas ja Eestis üldse palju toredaid kohti, kus istuda ja inspiratsiooni ammutada ning olla samal ajal läbi tasuta interneti maailmaga ühenduses. Näiteks Tallinnas kohvik Josephine, Tartu Pierre või Pärnu Picadilly omavad vaat et rohkemgi Pariisi hõngu kui kohvikud Pariisis endas. Ja eks see ole vaid üks näide sellest, kuidas oleme eestlastena oma kiiresti arenevas riigis suutnud tublide ettevõtlike inimeste kaudu võtta maailmast parimad traditsioonilised eeskujud, kombineerida selle uue ja moodsaga ning luua just sellise Eesti, kus me elame. See pole ju juhuslik, et Tallinna nimetatakse maailmas üheks traadita interneti pealinnaks – me võtame maailmast parima ja teeme sellega oma elu lihtsamaks.

Kui nüüd kohvikute juurde tagasi tulla, siis mõtlen südamevaluga viimasel ajal neis kohtades istudes – kui paljud neist täna üldse ellu jäävad? Kas minu tass teed, trühvel või hea sõna mõnele välismaisele sõbrale on piisav selleks, et tagada külastajaid, läbi selle tööd teenidajatele, mis teeks tasa tegevuskulud ning jätaks seeläbi alles selle imetoreda kohviku, kus miljööd nautida ja elust rõõmu leida? Kindlasti annab see väikesegi panuse – vähemalt püüan nii mõelda. Ja mida rohkem on maailmas neid inimesi, keda saadavad mälestused seoses Eestiga – tema paikade, inimeste ja toodetega – seda kindlam on, et meid mäletatakse ja meil läheb hästi. Sellepärast ongi oluline, et elame avatud maailmas, eelkõige avatud Euroopas.

0 kommentaari

Ette võtma

19.03.2009

Kui räägin ettevõtlikkusest või ettevõtlusest, siis olen märganud ninakrimpsutamist, mida saadavad seejärel sõnad: “See teema jääb inimestele kaugeks ja ei lähe suuremale osale üldse korda.” Jah, tõepoolest – ettevõtjaid ei pruugi meil ega ka maailmas palju olla, kuid nad mõjutavad meid kõiki.

Toon siinkohal kohe ühe selgitava võrdluse: lähme näiteks poodi ja võtame sealt kasvõi ühe mahlapaki, võtame näiteks Aura. See mahlapakk on sinna poodi kuidagi saanud ja meil on hea võimalus seda tarbida nagu mahlapaki või mõne muu tootega ikka. Samal ajal  me ei mõtle kunagi sellele, et kõigepealt oli olemas ettevõtja, kes otsustas turule tulla uue kodumaise mahlabrändiga;  sel ettevõtjal  oli meeskond, kes võttis appi kõik tarkused, et mõelda välja parim nimi, nägu ja tegu selleks, et inimestele see uus toode meeldiks; kes seejärel andis tööd tervele hulgale inimestele, kes mahla tootsid ning hiljem meile kättesaadavaks tegid.

Ka siis, kui istume toolile või võtame kätte kasvõi klaasi, ei mõtle me tavaliselt,selle peale, kes oli selle tootmise taga või kes olid need meeskonnakaaslased, tänu kellele on asjad meile täna kättesaadavad. Veel vähem mõtleme sellele, milline oli algne mõte või sütitav hetk, mis äri eestvedaja otsusele viis: jah, ma ajan seda konkreetset äri!

Kui hakata niimoodi üksipulgi mõtlema,  hakkab üsna pea koitma tähelepanek: ka mina saaks ju sellega hakkama?! Kui hakkame nägema meid ümbritseva taga inimesi, siis muutub maailm palju võimalusterohkemaks ja koos sellega kaasneb ka suurem vastutustunne. Hakkasin ise niimoodi mõtlema tol hetkel, kui sain aru, et minu lihtne helkuriidee võibki tegelikult olla just selline, millest valmib toode ja mille valmimisprotsessi võin ise eest vedada. Sellest ajast on palju vett merre voolanud ning palju helkureid ringlusesse läinud nii Eestis kui väljaspool. Toonane otsus on mulle tänaseks palju uksi avanud. Kuid mis kõige tähtsam – mu kõrval on olnud inimesi, kes on minu meeskond! Kes nii helkuritootmises, kui ka täna, MTV projekti juures, aitasid ideel jõuda lõpuks inimesteni -  ilma nendeta poleks ma kohe kindlasti hakkama saanud.

Nüüd jõuamegi termini “ettevõtja” ehk siis eestvedajani. Kui vaatame tänast päeva ja majandusolukorda, siis võib olla üsna inimlikult kerge jõuda mõtteni, et needsamad ettevõtjad teevad täna oma töötajatele liiga – langetavad palkasid, koondavad. Kuigi ma pole seni kohanud ja loodan, et ei kohta ka tulevikus, ühtegi ettevõtjat või ettevõtte juhti, kes selliseid otsuseid teha tahab või kes üleüldse paneb ennast töötajast kõrgemale – tavaliselt on see ikka olnud vastupidi. Olen pidanud oma elus päris mitmeid inimesi nii koondama kui ka lahti laskma ja see on algusest lõpuni üks väga ebameeldiv ja südantlõhestav protsess.

Olen tihti oma meeskonnale püüdnud öelda ja ütlen ka teile, et igal ühel meie seast on võimalus kaasa aidata, et meil kõigil läheks tervikuna paremini. Ettevõtjad võivad küll olla nö eestvedajad, kes kannavad juhtrolli, kuid nemadki sõltuvad siiski vaid nendest inimestest, kes on meeskonnas. Alles mõni päev tagasi tuli  MTV-sse tööle raamatupidaja ja ütles, et leidis meile uue kliendi – samas ei ole kindlasti tema töö leida uusi kliente. Meeskonna liikmena mõtles ta aga kaasa, kuidas kõigil kergem oleks – ilma, et kell 17 pastakas kukuks koos suhtumisega, et klientide toomine pole tema asi. Just selliselt saab tegelikult igaüks meist olla oma tööandjale saadikuks - et äril läheks paremini ja lõpp-kokkuvõttes ka majandusel tervikuna. Jah, täna võib ju öelda, et tegemist on globaalse majandusprobleemiga, mis see minusse enam puutub või mida saan mina selle vastu ette võtta? Kuid kas tõesti arvate, et asi läheb vähem globaalsemaks, kui me kõik pastaka lauale viskame ja jääme ootama, millal see kõik läbi saab? Üks väike kivi suudab vette visatuna tekitada lainetuse. Mõelda vaid, kui me kõik neid kive koos viskame, saame koos ka suuremaid laineid tekitada!

Täpselt samamoodi saavad meie inimesed olla saadikuteks Eesti riigile ka Euroopa Parlamendis. Võib ju mõelda, et mida need kuus inimest seal Euroopas ikka ära teha saavad?  Teisalt on meile aga väga oluline saata kasvõi kuus saadikut, kes seisavad diplomaatiast kõrgemal ja saavad õigel hetkel vähemalt telefonigi võtta või öelda Skype’s õigetele inimestele õigeid sõnumeid, kui meil peaks abi vaja olema.

Olles istunud väikese väikeettevõtjana Euroopa Parlamendis suures saalis laval, mida modereerib Euroopa Parlamendi endine president Pat Cox ning kõrvuti istekohtadel Euroopa Komisjoni ühe legendaarsema endise presidendi Jaques Delors’iga, siis julgen väita, et isegi väikese rahvaarvuga riigil on võimalik olla tegija – kõik oleneb täielikult inimestest endist.

0 kommentaari