Ma elan Eestis, mitte tsirkuses

06.06.2009

Lugesin just Emori uuringu kokkuvõtet, mis ennustas taaskord Keskerakonna võitu valmistel. Vaatasin seejärel viis minutit arvuti ekraani ning mõtlesin, et mida ometi selle peale nüüd kosta?  Meenus klišeeks muutunud ütlus: kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Jah, täna on keeruline olukord maailmas, Eestis ning paljudel noorematel valijatel võib seepeale tekkida käegalöömise tunne. Eks jah, lühikest perspektiivi vaadates võib ju olla tõepoolest kasulikum pühapäeval valimiskasti juurde minemise asemel metsa jalutama suunduda või hoopis päeva pidžaamas televiisori ees veeta. Ja seda põhjusel, et meie valija on ülejäänud nädala rasket tööd teinud ja muretsenud selle pärast, kuidas oma asjadega hakkama saada ning riigi muredele kaasamõtlemine võib tunduda ilmselge liialdusena. Kuid mind tegi see uudis valimisennustustest üsna nukraks. Vahetevahel tundub, et meil on tõesti mitu erinevat Eestit - üks on see, kus elavad need tublid ettevõtlikud inimesed, kes loovad Skype või teevad Tallinna maailma traadita interneti pealinnaks ning teisalt need, kes pimesi elavad nõukogude nostalgias ja ei saa kuidagi üle mõttest, et see aeg on nüüd läbi. Nostalgia taaselustamine toimub siis viimase grupi jaoks valimistel, kus isikukultus toob need inimesed jälle valmimiskasti juurde.

Kui ma seda uudist lugesin, siis mul hakkas häbi. Ma siiski loodan, et minu eakaaslased võtavad homme vaevaks veidi kaasa mõelda ja tegutseda, minnes valima. Loodan, et minu eakaaslased aitavad kaasa sellele, et lõppeks see hirmus isikukultus, mis valimistelt valimistele osasid inimesi pimestab. Me oleme ikkagi eurooplased ja see tsirkus ei sobi meile. Jah, meil on eriarvamusi - see on demokraatia valu ja võlu -  ja jah, täna oleme olukorras, kus riigijuhtide roll tuleviku kujundamise juures omab ehk tavalisest suuremat kaalu, kuna jää, millel kõnnime on tavapärasest õhem. Seda enam on aga vaja meie kaasamõtlemist ja jõudu seista vastu ühe isiku ümber aina kasvava kultuse tekkimisele. Me elame ju demokraatlikus riigis ja tahame elada ka edaspidi või mis?