Hariduspoliitikast pilvede all ja kohal

06.04.2009

Esmaspäeva varahommik Tallinna lennujaamas. Naudin veel viimaseid hetki tasuta traadita internetti. Eesti on selles suhtes ikka väga uuenduslik, et internet on tasuta ja kättesaadav pea kõikjal. Üsna vastuvõetamatu on ringi reisides näha millist hingehinda selle kasutamise eest mujal võetakse. Olla internetis tähendab olla infovoo keskel ja seega võiks täna tegelikult interneti ligipääs kuuluda inimeste põhiõiguste alla.

Minu viimased päevad on möödunud ratastel trajektooril Tallinn-Viljandi-Tartu-Tallinn-Pärnu. Ei tea kas asi oli päikeses, kuid üllatavalt palju entusiasmi oli nii Viljandi haridusmessil kui ka Pärnus Eesti Õpilasesinduste Liidu üldkogul. Viimasest tahtsingi veidi pikemalt rääkida. Peale lihtsat rehkendust selgus, et ajast, mil juhtisin Eesti Õpilasomavalitsuste Liitu (uue nimega Eesti Õpilasesinduste Liit) on möödas juba seitse aastat. Ka toona kui mina selle organisatsiooni juhtimise üle võtsin oli haridusministriks Tõnis Lukas, hiljem minister vahetus. Mis on vahepeal muutunud? Põhimure, millest toona õpilaste poolt rääkisime, oli liiga faktikeskne õpe. Rõhutasime vajadust liikuda individuaalse õppekavani. Kooli  roll on aidata leida iga  õpilase oma tee ja väljakutseid, mitte ei toodaks konservivabrikule sarnaselt ühetaolisi tooteid.  See oli ka teema, mis mind kunagi erakonda tõi, kuna Toivo Maimets oli minister, kes julges taolised muudatused reaalselt ka plaani võtta. Kuna hariduses on aga väga mitmeid osapooli ja julged ideed leiavad ka kiirelt vastaseid, siis Toivo Maimetsa plaanid lendasid vastu taevast ja edasine kulg hariduspoliitikas on liikunud sama turvaliselt ja muutusteta nagu enne seda. Siinkohal ei taha minisitrit liigselt kritiseerida - nagu Maimetsa kogemus näitas, siis pole mõtet ju saagida oksa enda alt.  Jääb ikkagi küsimus - kus on see kaasaegne hariduspoliitika, kui õpitakse tänaseni nõukogude ajal loodud koolimudeli järgi? Esimesel Eestiajal olid klassikalised gümnaasiumid, kus erinevad vanuseastmed olid koondatud ühte kokku. Selline mudel annab võimaluse koondada rohkem erialaõpetajaid ühte kooli. Näiteks, kui koolis õpib 800 gümnasisti, siis võivad nendest ca 60 olla ajakirjandushuvilised ja seega on mõtet juba palgata selle jaoks eraldi õpetaja (erinevalt olukorrast, kus igas astmes on 2-3 paralleelklassi). Erinevalt praegusest olukorrast, kus õpetajad peavad koormuse saamiseks erinevaid ainetunde andma.

Vahepeal kutsuti lennuki peale ja jätkan kirjutamist juba pilvede kohal...

 Kui olin Pärnu Linnavolikogus hariduskomisjoni esimees, siis tulenevalt õpilaste arvu vähenemisest ning samuti sellest samast spetsialiseerumise paremaks muutmise loogikast lähtuvalt püüdsime ellu viia koolivõrgureformi. Selle plaani sisu oli muuta kaks suuremat kooli puhtaks gümnaasiumiks - vastavalt siis reaal- ja humanitaarkallakuga ning ülejäänud koolid oleksid jäänud põhikoolideks. Eesmärk siis parandada õpilastele kättesaadava hariduse kvaliteeti - pole ju õpilase süü, et koolis, kus on kaks paralleelklassi gümnaasiumi astmes, pole võimalik ka tugevaid eriala õpetajasid palgata. Koolivõrgureform kukkus aga kolinal läbi, kuna õpetajate vastuseis oli väga suur. Mäletan kommentaari: "Õpetajad on oma kollektiiviga harjunud ja ümberkolimine oleks nende jaoks ebamugav." Tsiteerides klassikuid ütlen selle peale: tule taevas appi!

Kuna olen ise õppinud USAs koolis, kus keskkool oli ettevalmistus ülikooliks - õpilane sai baasteadmised üldainetes ja siis spetsialiseerus karjäärinõustajate abil just nendes ainetes, mis tema soovitud ülikoolini aitasid jõuda. Targutajad ütlevad kohe, et USA kooliga pole mõtet võrrelda, kuna seal on ju inimesed rumalad. Neile ütlen siis ennetavalt juurde, et esiteks on rumal see, kes nii ütleb ja teiseks kui kritiseerida sealset kooli, siis nõrkuseks pidasin eelkõige seda, et kui meil kukuvad laisad välja gümnaasiumist, siis seal saab ka tema oma paberi kätte ning eks see latti alla tõmbab. Neil aga, kellel on huvi, oli sealne kool suurepärane partner oma tee leidmisel.

Nüüd jõuangi Eesti Õpilasesinduste Liidu rollini. Nagu näha, siis hariduses muudatuste läbiviimine on raske, vaatamata tõsiasjale, et sellel põhineb paljuski kogu rahva tulevik. Õpilastel on kaks privileegi - ühelt poolt on õpilased üks osapool hariduses ning väga oluline osapool, teisalt oodatakse noortelt mõneti radikaalsemaid seisukohavõtte. Seega soovin meie õpilasjuhtidele rohkem julgust ja pealehakkamist parema koolitee eest võitlemisel. Ehk ühel päeval jõuame siis ka selleni, et meil koolist väga kõrge väljaangevus väheneb, kuna õpilastel aidatakse leida oma tee ja tugevused ning samuti teab gümnaasiumi lõpetaja kuhu ta edasi liigub. Andke andeks, kui eksin, aga hetkel valitseb keskkooli lõpus väga paljudel siiski segadus - ettevalmistus miljonimänguks on küll hea, kuid kõik sinna saatesse ei mahu.  Muster on umbes selleline, et paberid antakse sisse erinevatele erialadele ja kuhu tasuta kohale saab, sinna ka suure tõenäosusega minnakse.

Nüüd aga hakkan maanduma Amsterdami lennuväljal ja seega tuleb arvuti sulgeda. Ilusat kevadilma! Mõne tunni pärast jõuan Prahasse ja seal pidi 20 kraadi sooja olema, seega tõotab tulla tore algus nädalale.

PS. Teksti panin blogisse üles Amsterdami lennuväljal, kus 1,5 h traadita internetti maksab 12 eurot = 187 krooni. Selle peale ütlen uuesti: tule taevas appi!